Mati Undile vaatas Üllar Saaremäe alt üles juba enne lavakooli astumist. "Ma hirmsasti tahtsin kuuluda tema lähedaste näitlejate, nägin hirmsasti vaeva, et kuidagigi talle ennast tuttavaks teha," meenutas Saaremäe.

Peale lavakunstikooli diplomilavastuses, milleks oli Mati Undi "Keiser Nero eraelu", peaosa mängimist ning Panso preemia pälvimist, uskus Saaremäe, et aeg on küps end Undile tutvustada. Selleks avanes võimalus ühel õhtul Noorsooteatri puhvetis. "Mati tuli trepist alla ja mõtlesin, et nüüd on see hetk, haarasin tooli ja astusin Mati Undi poole, et ulatada klassikule istepink. Ta ehmatas selle peale ja jooksis teise laua taha," rääkis Saaremäe, kes proovis teatrimehele veel kaks korda istet pakkuda kuniks Unt sootuks treppidest üles põgenes. "Hiljem hakati mind kutsuma Panso preemia laureaadiks, kes Mati Unti tooliga taga ajas," naeris Saaremäe.

Kümme aastat hiljem proovis Saaremäe Rakvere Teatri peanäitejuhina Unti Rakveresse lavastama kutsuda. Kuna telefonis oli veider rääkida, lepiti kokku kohtumine järgmisel päeval Draamateatris. "Ütlesin, et kell 10 olen kohal, kell 11 hakkab proov, siis saame tunnikese vestelda. Keda aga ei ole, on Mati Unt. Tuleb ta 10 minutit enne 11 ja teeb nägu, et ärge üldse mind segage," rääkis Saaremäe. Uus kohtumine lepiti kokku teatripäevaks, mida tähistati Draamateatris. "Valmistusin selleks teatripäeva kohtumiseks, lisaks kõigele sain seal ka Lauteri nimelise preemia, mõtlesin, et laureaadiga ta ikka vestleb. Mati tegi aga kõik, mis võimalik, et vältida minuga omavahele jäämist, mul oli ka siiber," sõnas Saaremäe.

Suvel oli aga Rakveres Baltoscandali festival. "Mina istun festivalitelgi ees, Von Krahli buss keerab ette ja Mati Unt astub maha, et teha lavastusproovi. Ja tuleb joonelt minu suunas, mõtlesin, et mis nüüd siis ja tegin sama žesti, mis tema ja lihtsalt keerasin külje. Tuleb ja ütleb, et noh, hakkame pihta või, kutsusid mind Rakveresse lavastama, ma järgmine suvi teen sulle midagi. Selle konksu otsast ma teda enam lahti ei lasknud," meenutas Saaremäe.

Peale esimest projekti Undiga, milleks oli Harold Pinteri "Majahoidja" ja mida mängiti kokku 15 aastat, järgnes Saaremäel Undiga veel neli koostööd. "See tähendas täiesti uut kvaliteeti, mille ma noore mehena suutsin saavutada, seda suuresti tänu Mati režissöörikäekirjale. Ta suunas näitlejat hoopis teistmoodi," rääkis ta.

Tallinna Kirjanduskeskuse direktor Maarja Vaino jõudis Mati Undini läbi Tammsaare uurimise. "Mind hakkas kummitama mõte, et ega kirjanike muuseumid ei pea lõppema teise maailmasõjaga ära, meil on ju elu peale seda edasi läinud. Võiks olla ka kaasaegsemat kirjanikku, keda sellise muuseumiga tähistada," rääkis ta.

"Ta oli tohutu teadmistekoguja, ta tegi väljakirjutisi kaustikutesse, kirjutas argimütoloogiaid, kus ta näitab enda kogutud teadmisi. Ta oli väga suur mälu austaja, mälu kasutaja ja mälukirjanik. Sellepärast ma tahtsin, et selles muuseumis oleks arhiivikapp eksponaadina, mille kaudu me saame näidata Undi erinevaid palgeid," rääkis Vaino.

Arhiivikapist leiab näiteks riikliku teenetemärgi, esemeid Undi sahtli põhjast, kuid ka päikeseprillide kollektsiooni. Samuti on kapis peidus Undi portfell, mille kirjaniku lesk Ly Unt kinkis peale tema surma Üllar Saaremäele. "Ma olin väga liigutatud, ma käisin ise sellega ka paar aastat. Siis mulle tundus, et ta on rohkemat väärt kui see, et ma ta ise ära kulutan," sõnas Saaremäe.

Saaremäe usub, et Unt oleks enda muuseumi üle õnnelik. "Ta oli hirmus edev. Õpetaja Kalju Komissarov ütles, et lõpuperioodil Noorsooteatris töötades, mil nad hakkasid lahku kasvama, et ta ei jaksanud talle iga päev öelda, milline geenius ta on. Mina õnneks jaksasin."