Teatripäeval pälvitud auhind läheb Faustile väga korda. "Igast auhinnast on hästi palju rõõmu. See oli minus päris esimene teatrimuusika tegemine ja kohe esimesel korral sellise grupiga koos töötada on sõnadega kirjeldamatu," tõdes Faust.

"Mul on õnnestunud saada filmiauhind ja nüüd teatriauhind. Ootan rõõmsalt, millal tuleb muusikaauhind," ütles Faust naljaga pooleks.

Lavastuse suurus ja populaarsus Fausti loominguliselt ei ahistanud. "Mina ei tunne end üldse kunagi ahistatuna. Keegi võib ju püüda kuidagi piirata, aga sa teed ikkagi oma asja edasi – kui uksest ei lasta, lähed aknast ja nii edasi. Muidugi ma ei lähe sinna kakofooniat looma. Minu igapäevane töö on pigem avangardsem, võib-olla džässi ja klassikalise muusika vahel, nii et see võimalus olla dramaatiline meeldis mulle väga. Tegelikult ma tõlkisin neid karaktereid muusikasse ja see oli väga põnev. Mulle õudselt meeldib see töö," selgitas helilooja.

Igal "Rahamaa" etendusel on Faust ansambliga laval, kuigi elab ise suure osa ajast ka Taanis. "Tegelikult ma ei saanud alguses arugi, et peaksin ka laval olema. Loogiline oli küsida, et kui ma juba mängin ise, siis sooviksin oma meeskonda – inimesi, kellega saan kiiresti tegutseda. Sest isegi kui muusika oli valmis, sellest hunnikust, mis ma lõin, kasutasime 15 või 20 protsenti, siis Lauri Kaldoja aitas mul siis muusikat õigesse kohta panna. Samas see muutus ka kogu aeg," rääkis Faust.

"Aga mulle meeldib olla väga vaba. Olen endale varakult selgeks teinud, mis on minu ülesanne ja anne ning kuidas pean olema – hästi sõltumatu. Ma pean olema juurtetu, et oma kunstis objektiivne olla. See on minu jaoks väga oluline. Mis ei tähenda, et ma ei oleks eestlane või et mulle ei meeldiks siin olla. Aga ma läksin siit ära umbes 21-aastaselt ja pole sellest ajast saadik Eestis pikemalt elanud. Nüüd olin Tartus terve kuu ja "Rahamaa" tuleb ka Tallinnasse. Ma pole oma täiskasvanu elus nii palju Eestis elanudki," nentis muusik.

Kuigi Faust iseloomustab ennast kui jäärapäist loojat, siis peab oluliseks ka koostööd. "See peab olema sümbioos, koostöö – sellepärast ju tehaksegi asju koos. Muidu ma teeksin üksinda. Ükski muusik ei loo kunagi täiesti üksi, üldse kunst ja muusika ei armasta üksindust. Isegi kui mängin soolot, ei mõtle ma, et olen üksi, sest ruum on ju minu partner," tõdes ta.