"Eestis saab mustkunstnikke üles lugeda kahe käe sõrmedel. On neid, kes teevad oma tarbeks, aga neid, kes igapäevaselt esinevad, on kümmekond. Me saame ka kord aastas kokku ja kui on vaja uusi asju välja mõelda, siis ikka võtame ühendust, aga me teeme kõik väga erinevaid asju," selgitas mustkunstnik Fred-Erik Johanson, kellel on mustkunstiteater ja kes ise ka õpetab mustkunstnikke.

Johansonil täitub mustkunstiga tegelema hakkamisest kohe 25 aastat. "Ma sain 11. sünnipäevaks oma tädi käest trikiraamatu ja sealt hakkasin edasi uurima. Algul sai perepidudel esinetud ja siis juba klassivendade sünnipäevadel, siis panin info internetti üles ja pakkumisi hakkas tulema," ütles Johanson. "Kui mina alustasin, siis oligi ainult vanameister Erich Udras."

Johansonile meeldivad just suured trikid, mitte nii väga kaarditrikid. "Mentalismi trikid, mastaapsed illusioonid, kus midagi lendab või midagi kaob. Sellised trikid, kus inimesi ühest kohast teise võlutakse."

Trikke on võimalik osta või ise välja mõelda, on mustkunstnikke, kes teevad loenguid ja õpetavad. "Ise triki väljamõtlemine on teiste trikkide kombineerimine, sul peab olema väga suur teadmiste baas, sest see on päris keeruline," nentis Johanson. "Kõigepealt mõtleb mustkunstnik välja lõppeesmärgi, mida ta tahab saavutada ja siis hakkab mõtlema, kuidas seda teha."

"Üks koht, kust leiab uusi trikke, ongi mustkunstiraamatud, sest need on unustatud. Mustkunstnikud ise ka ütlevad, et kui tahad mingit trikki varjata, pane see raamatusse," muheles Johanson. "Mustkunstnik üritab olla sammu võrra ees nendest asjadest, mida inimesed laialdaselt teavad."

Mustkunstnike kogukond, kui võrrelda muusikute ja pillimeestega, on oluliselt väiksem ja seetõttu hoiavad nad ka rohkem kokku, nii et omavahel suheldakse aktiivselt ka rahvusvaheliselt.

"Kui keegi kuskil siis oma trikke lahti seletab, siis see ajab meid ikka päris närvi," tõdes Johanson. "Ameerikas, Jaapanis ja Hiinas on mustkunst väga populaarne ja sealt tulevad uued mustkunstnikud."