Ettevõtja Karoli Hindriksi emal diagnoositi Parkinsoni tõbi 2021. aastal. Esimesed viited, et tema ema tervis ei ole päris korras ilmnesid sama aasta kevadel. "Enne kui füüsis kadus, hakkas ema kõiki asju kartma. Minu ema oli üks julgemaid inimesi. 2021. aasta kevadel nägime, et emal oli kõikide asjade ees kabuhirm," meenutas Hindriks "Ringvaates".

Seejärel hakkas halvenes ema Astridi füüsiline tervis. "Ta koperdas, kukkus ja vajus nagu kokku. Inimene, kes oli olnud nii suur, oli äkki nii väike," kirjeldas tütar. "Trepist üles-alla oli praktiliselt võimatu käia, ta kukkus kogu aeg, tal oli ohtlik üksinda käia."

Kui emal Parkinsoni tõbi diagnoositi, arutasid lapsed emaga läbi, mis valikud neil on. Kuna emal oli ohtlik üksinda olla, kolis ta Viimsisse hooldekodusse. "Kaks-kolm kuud peale seda, kui ta sinna jõudis, kutsus meid kokku. Meil oli perekondlik koosolek, kus ta ütles, et tema on otsustanud niimoodi, et tema tahab ise lahkuda. Meie jaoks oli see nii suur šokk, sa ei oska selle peale isegi midagi öelda. Mäletan, et ma ütlesin talle, et räägime sellest kunagi hiljem."

2022. aasta kevadeks olid hooldekodus saadud füsioteraapia ja ravimid ema olekut parandanud – ta sai juba rahulikult ilma toeta ringi jalutada. Kuna olukord oli paranenud, soovis ta vähemalt suveks oma koju tagasi minna. Samal suvel jäi aga Astrid koroonasse ja kogu areng, mis oli toimunud, oli ära nullitud.

"Ta hakkas jälle kukkuma, ei saanud hakkama. Ta kukkus kodus nii halvasti, et ta kukkus enda selja või vaagnaluu katki. Siis oli ta juba voodihaige ja ta ei saanud isegi voodist püsti tulla," kirjeldas Hindriks.

Kuna Eestis abistatud enesetappu sooritada ei saa, hakkas ema pärast voodisse jäämist lastele taas Šveitsi minekust rääkima. "See oli ema soov. Selles mõttes, et ükskõik kui palju see mulle, mu vennale ja mu õele ei meeldinud või meeldis, me nägime, kuidas ta kannatab," nentis ta. "Hästi palju räägitakse elueast, tegelikult peaksime rääkima tervise east. See elu, mida minu ema enam elas, ei olnud enam elu."

Pikk tee Šveitsi

Hindriks rõhutas, et kadalipp, et Šveitsi jõuda, on väga pikk. "See protsess ei ole selline, et ma tahan, lähen ja nüüd toimub. See on üliraske kadalipp, sest sa ei saa lihtsalt otsustada, et ma lähen nüüd sinna enesetappu tegema. Arst vaatab üle, komisjonid vaatavad üle, kas see on pöördumatu haigus; kas sul tõesti on ette näidata, et see on midagi sellist, mida sa ei tee lihtsalt sellepärast, et sul on halb tuju," kirjeldas ta. "Kogu see protsess on selline, et inimene peab olema mõistuse juures. Sa pead tõestama, et tegemist pole depressiooniga, vaid see tõesti on teadlik otsus, väga selge otsus."

Kogu protsess kuni Šveitsi jõudmiseni võttis umbes poolteist aastat. Lõpliku otsuse, kas soovija saab abistatud enesetappu kasutada või mitte, teeb Šveitsi kliinikus töötav arst. "See hirm, et saadetakse tagasi, oli nii emal kui meil lõpuni. Sul on hirm, et see juhtub, ja hirm, et seda ei juhtu. Mõlemad on väga hirmsad stsenaariumid. See valu, mida mu ema oleks tundnud, kui see oleks olnud kahe otsa lend, see oleks talle ülimalt raske olnud," nentis Hindriks.

Arstiga kohtudes pidi ema ütlema, kas ta on endas ikka kindel, ja näitama, et ta suudab hiljem ise rohtu võtta. "Ta peab olema suuteline selle topsi võtma ja selle ära jooma. Ta pidi veega näitama, et ta suudab seda teha. Aga kui sul on Parkinsoni tõbi, siis see oli väga suur hirm, et käed värisevad ja lihtsalt ei saa sellega hakkama."

Muu hulgas märkis arst, et Astrid oli tol nädalal teine eestlane, kes Šveitsi kliinikusse abistatud enesetappu sooritama tuli. "See on näide sellest, miks me sellest täna rääkima peame. Kui paljudel see sama küsimus ja probleem võib olla," leiab Hindriks.

Enne lahkumist palus ema lastelt, et nad aitaksid Eestis abistavat enesetappu puudutavat seadust muuta. "Tema soov on, et aitaksime seadust muuta nii, et teised Eesti inimesed saaksid väärikalt oma kodumaal surra," meenutas tütar ema soovi. "Mul on tunne, et see tema palve oli väga läbi mõeldud."

Kuigi ema lahkumine on tütrele väga raske olnud, lohutab Hindriks end sellega, et ta sai ema soovi täita. "Kummaline oli see, et mu ema ütles natukene ettenägelikult aastaid-aastaid tagasi, et kui tema sureb, siis viige mind mägedesse. Nüüd ta suri Alpide jalamil ja me viisime tema tuha Alpide tippu, see oli ka tema soov. Nüüd ta lendleb seal koos päikese ja tuulega. Ta sai kõik, mida ta tahtis. See annab mulle mingisuguse rahu. See oli raske, aga kõik sai ka lõpetatud. Kõik sai räägitud ja ema sai kõik, mida ta soovis," lausus ta.