"Mina olen naistepäeval tihti mõelnud sellele, kuidas naistel meie ühiskonnas läheb," ütles semiootik ja soouurija, Praxise soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste programmi analüütik Piret Karro-Arrak.

Kuigi naistepäeva seostatakse siiani nõukogude aegse punapühaga, sai naistepäev alguse hoopis varem. "20. sajandi alguses kui Euroopas ja USA-s toimusid naiste kongressid, kus arutati selle üle, kuidas saaksime naistele meestega võrdseid õigusi tuua. Üks tähtsamaid eesmärke oli naiste valimisõigus. Ühel kongressil mõeldigi, et pühendaks aastas ühe päeva sellele, et nõuda naistele valimisõigust. See oli naistepäeva alguspunkt," selgitas Karro-Arrak.

Naistepäeval, aga muidugi igal päeval aastas, võiks mõelda sellele, kuidas ühiskonnas naistele meestega võrdsemat positsiooni luua. "Võiksime meelde tuletada naistepäeva ajaloolised alguspunktid," täpsustas Karro-Arrak.

Eestis oli Lilli Suburg esimene naine, kes hakkas nii-öelda ahju tagant välja tulema ja naistele samasuguseid õigusi nõudma nagu Ameerikas ja Euroopas.

"Lilli on kindlasti üks naine, keda peaksime kõik väga hästi teadma, Suburgi kaasaegseteks olid Carl Robert Jakobson ja Lydia Koidula. Suburgi võib nimetada eesti esimeseks feministiks, kes tegutses 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses ja kes asutas kooli eesti soost tüdrukutele. Tema asutas ka eesti esimese kultuuriajakirja, mis oli naistele mõeldud. Tema elutöö oli see, et naised tuleksid tagakambrist ja kodu isiklikust sfäärist välja ning astuksid ühiskondlikku ellu," sõnas Karro-Arrak.

Naisteajakirja asutamine võttis tal aega seitse aastat, sest tsaarivalitsus ei tahtnud talle luba anda. "Kui tema sõber Hugo Treffner oma mehe allkirja sellele avaldusele alla pani, anti talle lõpuks luba."

Karro-Arraku sõnul eeldatakse aga jätkuvalt, et naised on need, kes hoolitsevad, põetavad, annavad abi. "Teisest küljest ei ole see ka meestele väga hea olukord, sest meestelt justkui ei oodatagi seda, et nemad võiksid olla hoolitsevad. Mehelikkuse kuvand võib olla ei sisaldagi seda, et mees võiks olla soe ja hoolitsev ja see võib tekitada meestele väga piiratud sfääri," tõdes Karro-Arrak.

"Naistepäev on tähtis päev, et teadvustada, et naised on ühiskonnaelus kesksel kohal väga tähtsas rollis ja tähistada seda, et me oleme üritanud seda rääkida viimased 150 aastat vähemalt," nentis Karro-Arrak. "Planeerida käike, kuidas jõuda edasi meeste ja naiste palgalõhest ning sellest, et naised ei ole endiselt samamoodi esindatud poliitikas või avalikus elus nagu mehed ja kuidas siin saaks edasi liikuda."