"Iga motosportlase karjäär algab kardispordist. Kui ma alustasin, siis isa ostis mulle odava väikese kardi, lõpetasin võistlustel alati tagaotsas. Ühel Raplamaa võistlusel tegin oma emaga diili, et kui ma tulen poodiumile, siis saan uue ratta. Ja just sel võistlusel tulin ma kolmandaks. Tulin sõidult maha ja ütlesin emale, et sa oled mulle nüüd ratta võlgu," meenutas F1 Alpine meeskonna varusõitja Paul Aron.

Pauli vanaema Tiia Aroni isa ostis endale külgkorviga mootorratta, kui tütar oli 12-aastane. "Õppisin siis juba mootorrattaga sõitmist ja isa väga tahtis, et ma hakkaksin mootorrattaga võistlema. Mu suurteks eeskujudeks olid tol ajal Kiisa Virve, Ratassepp Inge, Monika Reichenbach," meenutas Tiia.

"Võidusõiduveri algaski vanaema Tiiast. Tema huvitus sellest, minu isa hakkas võistlema, isa pani mu venna Ralfi võistlema ja tänu Ralfile hakkasin võistlema mina," selgitas Paul. "Vanaema siiamaani ütleb meile, et jumal tänatud, et te Ralfiga võistlete, vähemalt on midagi, mille nimel elada."

"Mootorite maailm on mind kogu elu huvitanud, midagi muud polegi mind huvitanud," lisas Tiia.

Paul hakkas vormelit sõitma 15-aastaselt. "Kardiga sõidad väikestel radadel, kiirus on ka väiksem. Siis lähed järsku suurtesse autodesse, kus kiirus läheb üle 200 ja veel kõrgemalegi," tõi Paul välja. "Alguses oled šokis, aga kui sul on armastus selle spordiala vastu, siis harjud ära."

"Pauli sõitu vaatan alati kaks korda. Vaatamise ajal ei saa kellegagi sõnagi rääkida. Hirmu tunnen küll ja närveerin ka, ja kui halvasti läheb, kui kokkupõrked on, siis ma hakkan nutma. Aga mitte sellepärast, et äkki sai haiget, vaid sellepärast, et sõit läks nüüd nihu," selgitas Tiia.

Võidusõitmine on Pauli sõnul ainult pool kõikidest tegevustest, mida samal ajal teha tuleb. "Roolil on sada nuppu, ühe ringi jooksul vajutad vähemalt viit neist, samal ajal pead sõitma täiesti piiri peal, arvestama teiste sõitjatega enda ümber ja kõike seda üksinda tegema. Kui sa seda kõike õigel hetkel ei tee, on kohe mingi jama käes ja sa ei suuda autost maksimumi kätte saada," sõnas Paul.

Kiireid sõitjaid on palju, aga neid, kes on kiired ja suudavad samal ajal ka mentaalselt rahulikuks jääda, on Pauli sõnul vähe.

Tiia on lapselaste rallisõite kohapeal vaatamas käinud, kus iganes maailmanurgas need siis toimuvad. "Auto jääb võistluspaigast kolme kilomeetri kaugusele, sealt pead jala edasi minema, võistluspaik on nii rahvast täis," meenutas Tiia, lisades, et väga oluline on kogu pere toetus.

"Pojapoja nelja-aastasel poisil on juba Ralfi vana väike mootorratas ja poiss suvel juba sõitis sellega," muheles Tiia, kes motospordi järelkasvu pärast muretsema ei pea.

"Minu eesmärk on vormel-1 ja selle poole ma olengi pürginud, aga motospordimaailmas on ka väga palju muid asju, mida saab teha," sõnas Paul.