Virro kuulub samuti nende hulka, kellele kontsertetendus väga meeldis. "Seal oli väga hea tasakaal oluliste teemade vahel ja samal ajal ei olnud see liiga ängistav. Väga hea tasakaal oli leitud. Elmo Nüganen saab seda endale ka lubada, et ta iseendale viitab tagasi," rääkis Virro.

Ka Veiko Tubin nautis just seda, et televiisori ees ei vallanud morbiidsed ja melanhoolsed tunded. "Ei ole liiga palju meile seda Pärti ja Tormist peale pandud, mis mulle muidu tohutult meeldivad, just käisin kontserdil, kus Hans Christian Aavik Pärti ja Tormist mängis, aga vaata kui toredasti ta eile laval mängis, lausa nii, et keeled purunesid," rääkis Tubin.

"Hea meel, et kontsertetendus oli tore ja helge, sai nalja, tore läbilõige Eestist ja lõppes ka positiivselt. Mõni aasta, kui nad on lõppu Ernesaksa pannud, siis tuleb ikkagi masendustunne peale, et tahaks kuhugi lumisesse kuusikusse hüpata, aga eile lõpetasime "Mesipuuga" ja see traditsioon võiks jääda. Jätame Ernesaksa laulupeole ja nutame seal üheskoos," lisas Tubin.

Üks momentidest, mil Nüganen iseendale tagasi viitas, oli kontserdi lõpuotsas toimunud kätlemine. "Eesti Vabariigi 95. sünnipäeval mängisid need veidi pikemad, kes tänaseks juba peaaegu noored täiskasvanud on, Nüganeni toonases lavastuses seda sama kätlemistseremooniat. Tookord oli idee selles, et muidu on nii laval kui ka saalis Eesti eliit, siis tegelikult on Eesti ikka palju suurem ja see on pidu või kontsert, mis peaks olema kõigile. Need lapsed seda esindasid ja mulle tundub, et see mõte oligi väga tore ka tänasesse kaasa võtta," selgitas Virro.

"Lõppkokkuvõttes on ka lihtsalt tore, et vabariigi aastapäeva kontserdil sai üks kord ka Nublut kuulata. Tegelikult on ju mõnus. Ei pea hommikust õhtuni endale midagi muusikaliselt liiga sügavat sisse hingama," leidis Tubin, kellele jättis väga sügava mulje ka Jarek Kasari esitletud uudisteos. "Uudisloominguga võib alati alt minna. Väga nutikalt lahendatud oli ka see, kuidas Jarek ise ei öelnud seal ühtegi sõna, vaid ainult tantsis," ütles ta.

Virro lisas, et kõikidest sõnumitest, mis kunstiline meeskond on lavastusse peitnud, ei peagi tingimata aru saama.

"See on ka tõlgendamise küsimus. Igaüks vaatab, mida ta tahab vaadata. Ma isegi võib-olla ei tea, mida see tähendab, et Ülle Kaljuste ja Terje Pennie olid sinna maailma kõige lahedamateks koristajateks pandud, aga mul oli seda tore vaadata. Ma teadsin, et seal on Eesti ühed parimad naisnäitlejad, kes pühivad põrandat. Või miks peab teibaga saunast välja tulema? Väga toredad humoorikad viited. Kuni selleni välja, et laval olid ka ühiskonnas poleemilised teemad, näiteks oma küla väike drag-queen," rääkis Tubin.

Virro sõnul võis näiteks "Väikeste luikede tantsu" vaadata täiesti vabalt kui lihtsalt vaimukat versiooni "Luikede järvest". "Samal ajal need inimesed, kelle jaoks "Luikede järv" seostub näiteks Nõukogude Liidu leinaajaga, kui juht oli surnud, siis nende jaoks tähendab see midagi muud ja võibki rõõmsalt tõlgendada kui eesootavat leina kurjuse lõpule," selgitas Virro.

"Peaasi, et mingit mõte tekiks, et oleks tore, et tekiks arutelu, et oleks kodus millestki rääkida ja oleks tore vaadata. /.../ Üks õige vabariigi aastapäeva kontsert peabki olema selline, et on tõsisemaid asju, natukene rõõmsamaid asju ja kõigile midagi," lisas Tubin.

Virro hinnangul pakkus kergem toon head vastukaalu tõsistele maailmauudistele. "Tundub, et kõik keerleb maailmas nii suure hooga ja täpselt ei tea, mis edasi saab, siis mulle väga sobis, et ühel päeval lasti olla natukene turvalisemas ruumis," tõdes Virro.