"Väga tihti küsitakse mu käest, kuidas ma olin nii julge ja muutsin oma karjääri 360 kraadi ja teen nüüd hoopis midagi muud, kui varasemalt olen teinud," ütles Egle Loit, kes õppis ülikoolis kommunikatsiooni ning töötas seejärel meedia ja kommunikatsiooni valdkonnas.

Loit tõdes, et ta on õppinud oskusi juurde, aga on endiselt jutuvestja. "Ma tegelen endiselt kommunikatsiooniga, lihtsalt mu platvorm on teine. See ei ole ainult söögitegemine, vaid lugu, mida ma toiduga räägin."

Loit on valinud oma spetsiifiliseks valdkonnaks pastategemise. "Mulle on alati meeldinud süüa teha. Mu vanavanemad on juurviljakasvatajad ja olen suviti olnud nendega koos põldudel ja nad on müünud terve oma tegutsemisaja Viljandi turul. Ma arvan, et toidutegemise kirg ja ühenduvus Itaalia toidukultuuriga tuleb just sellest, et mul on olnud võimalus kasutada seda limiteeritud toorainet, mis on mu vanavanemate käest tulnud."

Loit tõdes, et see kasvatab kõvasti loomingulisust, kui sul on kodus 25 kilone kott kartuleid ja muud ei ole ning sa hakkad mõtlema, mida sellest teha annab. "Katsetamistest on mu toiduarmastus alguse saanud. Ma pole kunagi retsepti järgi süüa teinud."

Londonisse kolides teadis Loit, et kui tal vähegi õnnestub, siis ta tahaks enda jaoks ja rohkem lõbu pärast proovida leida võimalust läbi teha kokakool. "Ma pigem nägin seda nii, et pean selleks raha koguma ja äkki on see siis tulevikus võimalik, aga Londonisse jõudes sain aru, et sealseid elamiskulusid kokku arvestades kokakooli raha ma küll kuskilt kokku ei saa."

Ühel vihmasel päeval astus ta aga uitmõtte ajel sisse ühte restorani, kus ta oli varem käinud ja mis talle meeldis. "Mõtlesin, et ma lihtsalt küsin, kas neil on tööd anda."

Peakokk oli tol hetkel tööl ja uuris, et mis kogemused töösoovijal siis on. "Mul ei olnud üldse kogemust köögis ega ka teenindusvaldkonnas. Peakokk ütles, et tundub kahtlane, aga tule. Ma ei rääkinud sellest tööst kellelegi ja tahtsin lihtsalt vaadata, mis tunne on seal restoranis olla."

Ta hakkas õhtuti pärast teist tööd ja nädalavahetuseti restoranis tööl käima. Läbi selle restorani õnnestus tal paar kuud hiljem ka kokakooli minna, kui ta oli restorani juba täiskohaga tööle läinud, sest sai aru, et see on töö, mida ta tahab teha.

Loit sõnas, et see on väga raske töö, aga sa teed seda koos tiimiga ja see annab meeletu eduelamuse. "Mul oli küll neid momente esimesel aastal, kui nõudepesija ei tulnud tööle ja ma pidin pesema kogu päeva nõusid. Aga restoranist käis päeva jooksul läbi paarsada inimest. Mäletan küll neid hetki, kui pesin nõusid ja lihtsalt nutsin ja mõtlesin, et millega ma tegelen. Aga samas ma teadsin, et see on oluline kogemus sel teel, kui ma tahan toiduga edasi minna."

Loit ei rääkinud sellest kellelegi, sest tal oli häbi tunnistada, et läks nüüd kööki tööle. "Teadsin, et see tekitab inimestes küsimusi. Miks peaks pärast mu eelmisi karjäärivalikuid minema kööki tööle, et mis juhtus," lisas Loit.

Kokakoolis õppis Loit ära tehnikad, mis andsid vabaduse otsustada, kuidas ta ise tehniliselt ühe või teise asja lahendab.

Kokakoolis käies oli tal mõte hakata toiduteemadel artikleid kirjutama, mitte mingil juhul ta aga ei mõelnud sellele, et ise restoran avada. "Restoranis olles pidin pastat tegema ja ühel hetkel sain aru, et see on asi, mis mulle meeldiks võtta päris enda asjaks."

Ühel hetkel hakkas Loit andma pastategemise tunde erinevates stuudiotes. Kuna tal polnud oma ruume, pidi ta palju töid ära ütlema. Tema hea sõber, kokk Anna Jones viis ta kokku inimestega, kellel oli vaja, et keegi võtaks aastaks ajaks üle nende ruumid. "Kutsusin seda residentuuriks, et mitte inimesi segadusse ajada, aga see oli lühiajaline leping ruumideks, mille ajal sain teha ettevalmistusi päris oma koha avamiseks," meenutas Loit, kel nüüdseks on Londonis päris oma pastarestoran.

Eduvalem on tema sõnul olla võimalikult autentne ja teha asja, millesse sa ise usud, mitte lähtuda trendidest.