37-aastasena rinnavähi diagnoosi saanud Triinu Relvik: lastele rääkisin sellest ausalt
"Jõulutunnelis" rääkis oma loo nelja lapse ema Triinu, kes sai oma vähidiagnoosi vaid 37-aastaselt. Kümme aastat varem kaotas ta aga rinnavähile oma ema, mistõttu oli ta valmis, et ka temal tuleb mingi hetk raske haigusega silmitsi seista.
Triinu ja Tõnise kolm nooremat last on sündinud lausa aastase vahega. Viimane laps oli saanud viiekuuseks ja Triinu tegi Tõnisega juba toredaid plaane, mida kogu perega suvel teha, kuid halb uudis lõi kõik järsult uppi. "Ma olin kõik oma lapsed kätte saanud, meil oli kõik nii mõeldud, et ma saan esimest korda üle nelja aasta nautida ühte suve, kus ma ei ole rase või ei imeta, aga siis on vähk," ütles Triinu Relvik.
Seda teadis Triinu Relvik tegelikult juba ammu, et varem või hiljem rinnavähk teda tabab, sest kaotas kümme aastat tagasi vähile oma ema. Seetõttu ei olnud tal illusioone, et rinnast leitud tükike võiks midagi muud tähendada. "Mul emal on olnud ka rinnavähk, kui ta oli 48-aastane, siis tema sai diagnoosi, seega ma teadsin arvestada, et ilmselt saan ka rinnavähi," sõnas ta ja lisas, et seetõttu ei tulnud see talle ka nii suure hoobina. "Hoop oli see, et diagnoos nii vara tuli, ma arvasin ka, et võib-olla kümne aasta pärast."
Triinu Relviku ema ei rääkinud oma ravist üldse. "Ta ütles küll, et on haige, aga ta oli hästi sissepoole ega jaganud seda kellegagi, ta võitles seda suhteliselt üksi," meenutas ta ja lisas, et emale mõjus keemiaravi väga raskelt. Pärast diagnoosi pidas ema vastu kolm aastat.
Triinu enda puhul algas intensiivne ravi kohe pihta: rinna ja lümfide eemaldamine, keemia-, kiiritus- ja immuunravi. Ehkki Triinu sugugi ei kurda, oli kõik siiski suur katsumis nii talle kui kogu perele. Suurt musta masendust tal ei tekkinud. "Elu pidi edasi käima, lastega tuli kogu aeg tegeleda, koristada, viimane laps on mul ka kodus, ta ei käi lasteaias, seega ma olengi kogu aeg rakkes."
Oma haigusest rääkis ta lastele lihtsalt ja ausalt. "Minu arust ei pea midagi ilustama, räägidki, mis see on. Lastele ei pea rääkima, et see võib lõppeda halvasti, aga seda nad ju näevad, et ma käin palju arstide juures," sõnas ta ja rõhutas, et erinevalt oma emast ei hoidnud ta neid teemasid enda sisse. "Ma nägin, kui halvasti see mõjub. Keegi ei teadnud midagi ja siis tuligi ema surm nii ootamatult, sest kuidas sa valmistad end ette, kui ta ei räägi sulle mitte midagi."
Triinu sai kogu ravi, mis üldse võimalik ja selle kattis täies ulatuses tervisekassa. Ometi avastati operatsioonijärgselt vähikoldest veel üks leid, küll mikroskoopiline, kuid ometi piisav, et murelik olla. "Mul oli pahaloomuline leid ning arst arvas, et väga mõistlik oleks teha peaaegu aasta kestev Olaparib kuur, mis on tegelikult mõeldud emakakaelavähi diagnoosiga naistele, aga osad teadusartiklid on sellest, et ta sobib ka minu vähile."
Täiendavat keemiaravi kuuri tervisekassa dokumendid ette ei näinud ja appi tuli Vähiravifond, sest ühe kuu maksumus sellel ravimil on 4000 eurot. "Kuur on üheksa kuud, enne sain kaks kuud muud keemiat ja kiiritust, ühesõnaga, mina olen saanud 100 protsenti kõik, mis antakse," rõhutas ta ja lisas, et praeguse seisuga on ta haigusest võitu saanud ning viimati ütles arst talle, et rohkem ta teda näha ei taha. "Ma loodan küll, et see nii on, uuring oli puhas ja verenäidud olid korras."
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: "Jõulutunnel"