Muusikal saega sarimõrvarist, kus on ohtralt soolikaid, verd ja nalja kõlab suhteliselt sõge, aga filmist "Mootorsaed laulsid" on juba enne kinolevisse jõudmist saanud paljude jaoks kultusteos. Fakt on, et olematu eelarvega geriljastiilis üles võetud teosest on saanud rahvusvaheliselt edukaim Eesti film pärast "Savusanna sõsaraid". Asjaosalistega rääkides selgus, et kokku üle kümne aasta kestnud projekti taustalugu on peaaegu sama pöörane kui see action-õudus-komöödia-muusikal, mis lõpuks ekraanile jõudis.

Suurim roll, et vaimukalt stiile ja jaburusi lõimiv Eesti film, mis praegu välismaa festivalidel laineid lööb, üldse ilmavalgust nägi, on täna 34-aastasel Sander Maranil, kes oli idee põhiautor, stsenarist, muusika looja, režissöör kui ka suure osa tehnilise töö tegija. "Tegelikult meie asusime tegema ägedat filmi või midagi, mis oleks tõesti naljakas, need žanrid kuidagi tulid ise," ütles Maran.

Totaalset pühendumust näitab kasvõi see, mis juhtus, kui juba Tallinna 21. keskkoolis käies lühifilme vändanud noormees tahtis nullindate lõpus astuda Balti Filmi- ja Meediakolledžisse ehk BFM-i. Pärast keskkooli oli Maranil vaba aasta. Ta ostis raamatu "1001 filmi, mida peab elu jooksul nägema" ja vaatas järjest kõik filmid läbi.

"Kuus filmi päevas, vaatasin ja vaatasin ja vaatasin ja sealt arenes välja selline kibestumus kunstfilmide osas, sest sain sellest nimekirjast üledoosi. Ühtlasi tekkis armastus žanrifilmide vastu ehk soov midagi lõbusat näha," rääkis Maran.

BFM-is pidas Maran vastu aasta. "Ma nägin, et sisuliselt ma ei saa jääda ootama, et elu annab võimaluse filmi teha, vaid me peame selle lihtsalt vägisi võtma. Ja seda me tegimegi," ütles Maran. Vend ja filmi kaasprodutsent Kaur Maran tõdes, et võib-olla oldi tol ajal nii rohelised ja lollid, et ei osatud karta, mis kõik ees ootab.

Võttesse

Taskus stsenaarium, mis kandis algul tööpealkirja "Serial killer – the musical – soolikaid, muusikat ja veidi nalju" ning kambas vanem vend Kaur Maran, kooliteel tuttavaks saanud loomingulised partnerid Karl-Joosep Ilves ja Jan Andresson ning innustamas kogenum režissöör Rasmus Merivoo, mindi 2013. aasta suvel võttesse.

"Nädal enne võtteid oli see, et kuulge, meil on ettevalmistus nii puudulik, et kas me lükkame selle järgmisse aastasse või siis teeme rock'n'roll'i ja lähme peale. Otsustasime viimase kasuks, mis tähendas seda, et meil oli nagu nii-öelda päev päevalt ellujäämine," meenutas sõber ja veel üks produtsentidest Jan Andresson.

Geriljastiilile iseloomulikult oli enamik tehnikat kokku laenatud ning kaamera tagant või eest läbi käinud 60 inimest pereliikmed või tuttavad. "Meil olid näitlejad ja siis meil olid surejad. Surejad olid enamasti kõik sõbrad, kes lihtsalt olid nõus tulema natukene lödistama päev otsa," selgitas režissöör.

Meespeaosaline Karl-Joosep Ilves, kõrvalosaline Janno Puusepp ja mootorsaega Killeri rollis Martin Ruus olid harrastusnäitlemisega varem kokku puutunud. Naispeaossa värvati Laura Niils, kes õppis toona Viljandi kultuuriakadeemia esimesel kursusel. Rangelt võttes ainus professionaalne näitleja pundis oli Rita Rätsepp, kes osales varem samade poiste lühifilmis ja kes nüüd pidi kehastama sarimõrvari kannibalist bipolaarse häirega ema.

"Minu jaoks oli fun nende noorte inimestega olla kuskil sügaval metsas, kus ei olnud elektrit, see tuli genekast, autoga sinna ligi ei pääsenu. Meile tuli see Killeri buss vastu, kus olid konksud-värgid. Pidid seal vahel kuidagi olema ja üle juurikate sõitma. See oli üks väga äge suvine seiklus, teha noortega midagi sellist kastist välja ja mulle see megalt meeldis," rääkis Rita Rätsepp.

"Võtted olid kindlasti üks meeldejäävamaid aegu elus, aga see oli ühtlasi ka sõda selles mõttes, et magad kaks tundi, paned suitsu ette, hakkad stsenaariumi mõtlema – kuidas me siis täna nüüd asju filmime. Siis sa õhtuni välja ketrad, lähed küll magama, öösel ärkad üles paari tunni pärast ja nii jälle. See oli uskumatult intensiivne," lisas Maran.

Üks asi oli, et magada sai vähe ja olematu eelarve tingimustes tuli eriefektideks kasutada kõvasti leidlikkust, aga teine, et võttemeeskonnale, kes tuuseldas mööda Harjumaad veriste saagide ja muude terariistadega, korraldas tagaajamisi ning lasi asju õhku, kutsuti korduvalt politsei.

"Me tegime hästi palju duubleid ja palju asju läks sassi, sest me kõik alles harjutasime seda. Siis võis juhtuda, et terve maapind ja kaasa arvatud Killeri buss olid verega kaetud. Ükskord oligi nii, et ma ei tea, kas keegi kutsus politsei või ta lihtsalt sõitis mööda, aga naljakas oli minu jaoks see, et politsei sõitis niimoodi rahulikult mööda, uuris, et mis te siin teete. Ütlesime, et teeme filmi. Tema siis – "ahah" – ja sõitis edasi," jutustas Andresson.

Tuli ette ka momente, mis Kaur Marani sõnul oleks võinud väga halvasti lõppeda ja olid tagasi vaadates väga rumalad. Lõpuks oli ainus tõsine vigastus see, kui Andresson ratta peal kaskadööritrikki tehes rangluu murdis ning 2013. aasta sügisel sai meeskonna tuumik võtete lõpu tähistamiseks tagasihoidliku šampuse avada. Metsiku suve järel läks punt laiali ja režissöör jäi oma šedöövriga sisuliselt üksi ja seda kümneks aastaks.

Raua tänava filmistuudio

"Kaks aastat ma monteerisin, et sellest film kokku saada. Terve aasta, tegin visuaalefekte, mis oli äkki 350 kaadrit. Enamus nendest on halvad, on aru saada, et seal on visuaalefektid, aga need, mille puhul ei ole aru saada, need on võib-olla head. Ja siis kuskil kaks–kolm aastat läks heli peale. Kaks aastat läks muusika arranžeerimise peale, mida ma pidin nullist õppima. Ja siis kaks aastat läks lõpuks värvikeeramise peale, mis tegi ta nii-öelda kinokõlblikuks," sõnas Sander Maran.

Kogu see kunst sündis Tallinna kesklinna korteris, kus voodist töökohani on liialdamata üks samm. "Peaks tõesti Raua tänava naabritelt vabandust paluma. Kuna mul oli vaja valgusest lahti saada, sest ma keerasin siin värvi, siis on aknale lihtsalt papitükid pandud, väljapoolt isegi fooliumi. Niisugune asi ei näe üldse ilus välja, aga see oli kahjuks hädavajalik," muigas Maran.

Kõrvaltseisjate sõnul tegi Sander üksi magamistoas ära kümnete kui mitte saja inimese töö. Ta otsis näiteks, et mõni professionaal orkestreeriks tema loodud muusikapalad filmi jaoks ära, aga kui kõik tööd liiga mahukaks pidasid, õppis ise kahe aastaga selgeks arranžeerimise.

"Kõik need viiulid, harfid, flöödid ja muu tuli kuidagi arvutiga üles ehitada. Monteerija seisukohast justkui iga üksik noot lihtsalt tööle panna, kuni asi toimib. Kindlasti ei ole see kõige professionaalsem muusika, aga kindlasti väga omanäoline, sest ta on tehtud läbi täieliku valu ning jõutud mingi tulemuseni, mis minu arust töötab üllatavalt hästi," selgitas režissöör.

Asjaosalised ei salga, et noor režissöör põles ka paar korda läbi. "Kõrvalt vaadates ma tean, et ta on läbi käinud väga raskeid aegu, raskeid isiklikke kriise ja ta on nendest kõigist tugevamana välja tulnud ikkagi," rääkis vend Kaur. Režissöör ise sellele liiga suurt tähtsust ei omista. "Vahet pole, möödas on see aeg," naeris ta. "Ma arvan, et me oleme siin millegi üsna teistsuguse ja erilisega hakkama saanud. Selles mõttes ma ei muretse, et kas see on raisatud aeg või mitte," lisas ta.

Naeravad laginal nii Eestis kui välismaal

Põhimõtteliselt iseõppinud koolipoiste esimene täispikk film, mis toodeti suuresti talgu korras, pandi kokku vanal arvutil magamistoas ja maksis peaaegu autori vaimse tervise, esilinastus lõpuks sel kevadel Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalil.

"See oli maagiline tunne. Lihtsalt see, et sa oled kümme aastat oodanud, et kuidas see siis peale läheb. Ja lõpuks saal müriseb nii, nagu sa lootsid, aplausid naljade ja laulude ajal oli super. Sa tunned, kuidas lihtsalt kõik laginal naeravad, neil on kõigest muust ükskõik. Mida ma ei oodanud, oli see, et see kordub Kanadas ja see kordub Ameerikas ja see kordub Hispaanias ja Austrias ja igal pool, kus me oleme nagu festivalidega suhelnud kõik on öelnud, et see lihtsalt plahvatab," rõõmustas Maran.

Eestis on filmi "Mootorsaed laulsid" näidatud veel Tartuffil ja PÖFF-il, aga juba ka ligi 60 välismaa festivalil Austriast Austraaliani ja Lõuna-Aafrikast Ühendriikideni, kus ta on noppinud 17 auhinda, neist viimase selle nädala alguses Buenos Aireses!

"Ausalt öeldes me algul arvasime, et see on nagu täitsa Eesti publikule tehtud. Seal on nii palju mingeid sõnamänge või selliseid asju, mis võib olla välismaal, ei tööta. Sinna juurde siis laulude tõlkimine, mis on ju eelkõige riimidele üles ehitatud, aga Sander tegi ise väga hea töö ka tõlkijana ära," rääkis Andresson.

Eesti kinodesse jõuab vahetult enne jõule. Uute filmide ideed on juba sahtlis olemas. "Kui teile Eesti filmid ei meeldi, siis ma arvan, et see võib üllatada," naeris Maran.