"Kõik hinnatõusud, mis kunsti ümber toimuvad, tekitavad erinevaid väärtusmuutusi kunsti suunal, mis on minu arvates hästi oluline. Kui kunst ei pruugi alati olla kõigile mõistetav, siis raha on kõigile väga mõistetav ja rahaga me suudame kõike mõõta," tõi Haus galerii omanik Piia Ausman välja kunstimüügi olulisuse.

"Nii maailmakunsti kontekstis kui ka Eesti kunsti kontekstis, nii väga kui me mõnes punktis võime rahavaenulikud olla, võime siiski öelda, et rahamaailm on kunstimaailmale kasuks tulnud. Läbi nende hinnarekordite kunstist kõnelemine on kunsti äärmiselt palju kunsti populariseerinud," ütles Ausman.

Eesti mõistes kipuvad kunsti hinnarekordid 400 000-500 000 euro vahele jääma. "Konrad Mägi on olnud autor, kes on teinud kõige suuremaid hinnahüppeid. Haus galerii selle sügise oksjonil müüsime Aleksander Vardi "Pühajärve maastiku", mis tõusis 20 000 euro pealt 107 000 euroni. See on Vardi tööde puhul tema kõigi aegade rekord," tõi Ausman välja.

"Elmar Kitse üks töö tõusis 23 000 pealt 62 000 peale. Jälle võime märkida, et Kits tegi oma hinnarekordi. Kaasaegsetest autoritest märkimisväärsem hinnarekord oli mõningaid aastaid tagasi Olev Subbi üks teos, mille hind meie oksjonil tõusis 13 000 pealt 103 000 peale. Ka Peeter Mudist on teinud suuri hinnatõuse. Viimane oli Lydia Koidula imposantne interpretatsioon 1970. aastatest, mis 35 000 pealt tõusis üle 100 000," loetles Ausman kunstnikke, kelle tööd on oksjonitel väga menukad olnud.

Hinnatõusu pluss on Ausmani sõnul see, et ta kergitab sammukese kunstniku teoste hinnafooni ja tõmbab sinna mõnusasti kaasa ka kõik need teised tema klassi kuuluvad autorid või selle generatsiooni autorid.

Hästi tugevad hinnatõusud on ikkagi paljuski ka emotsionaalsed hinnatõusud. "See tähendab, et kui ma täna lähen 20 000 pealt 100 000peale, ei pruugi juhtuda seda, et ma lähima kolme kuni viie aasta jooksul võiksin seda saada sama hinnaga edasi müüa. Võib ka juhtuda, et ma ei saa seda samaväärselt üldse edasi müüa," ütles Ausman.

Oma ligi 30 aastase galeristi ja oksjonikorraldaja praktika põhjal toob Ausman välja, et kõik need väga suured hinnatõusud, mis kunstiturul on toimunud 10–20 aastat tagasi, kui inimesed on tahtnud neid töid tänases päevas müüa, siis mitte keegi ei ole hävinud. "Kunst säilitab oma väärtust. Me tegeleme ajas säiliva või kasvava väärtusega," lisas ta.

Oksjoni alghindasid üritavad oksjonipidajad kujundada selliselt, et need oleksid ikkagi ostjale atraktiivsed. "Kunsti likviidsuses me ei pruugi kahelda, aga need hinnad võivad ajas muutuda. Sama toimub ka maailmaturul."

Ausmani sõnul on kunsti ostmine väga suures ulatuses emotsionaalne investeering. "See teebki kunstituru niivõrd atraktiivseks."

Ausman tõi ka välja, et maailmas on praegu sürrealismi laine. "Salvador Dali, Rene Magritte, Paul Delvaux ja teised," lisas Ausman.

Tegutseva oksjonikorraldajana kirjeldas Ausman ka kunstioksjoni toimumisprotsessi. "Enne oksjonit inimesed registreerivad ennast. Oksjonid toimuvad nii reaalajas oksjonisaalis kui ka veebikeskkonnas. Oksjon näeb täna välja juba nagu teleülekanne. Omavahel suheldakse numbritena, igal inimesel on oma number, millega pakkumisi tehakse. Anonüümsus on oksjoni hindadele pigem kasuks tulnud," tõi Ausman välja.

Erakollektsioonides olevatest töödest tehakse ka palju näituseid. "Üldjuhul on kõik kunstiostjad huvitatud, et töö läheb näitusele, sest see tõstab inimese jaoks teose investeerimise väärtust. Teos saab tuntumaks ja katalogiseeritakse."

"Kunstikogujad on täiesti eraldi kontingent inimesi, nad on väga süvenevad, põhjalikud, detailidele orienteeritud. Väga läbimõeldult otsustatakse, mida ostetakse," sõnas Ausman.