Jesper Parve: võib-olla ei olegi õnnelikkus kõige tähtsam
Pikalt Hiiumaal elanud, seal turismitalu ja kooli pidanud Parvede perekond kolis Viljandisse. Jesper Parve sõnas "Ringvaates", et peale intensiivset tegutsemist Hiiumaal võetakse uues kodukohas aeg maha. Kolimine andis elule ka alternatiivse vaatenurga.
Jesper Parvele ei ole Viljandi sugugi võõras kant, lapsepõlves veetis ta kõik oma suved just seal vanaema juures. Ka oma kire kirjutamise vastu leidis Parve Viljandis. "Posti tänavalt, kus mu vanaema elas, jalutasin ma päris tihti tema töö juurde, ta oli kunagi Viljandi linnaraamatukogu juhataja ja mina tiksusin päevad läbi seal raamatukogus raamatute vahel. Eks kuidagi jäävad hinge need vanaema juures käimised," rääkis Parve.
Aastaid Hiiumaal elanud Parved rajasid sinna turismitalu kui ka kolm aastat tegutsenud Hiiumaa Vabakooli. Suvel oli kool aga rahapuuduse tõttu sunnitud uksed sulgema, mistõttu asus pere vaatama, kuhu edasi liikuda. Viljandi on nii Jesperile kui ka abikaasa Marile südamelähedane olnud, mistõttu sündis otsus kergelt, ka lapsed olid meelsasti nõus. Mahajäänud koolimaja pärast valutab Jesper Parve aga endiselt südant.
"Natuke nukker ja mõru tunne on sees. Ma usun, et oma elus midagi tähtsamat ja suuremat ma ei tee. Mõnes mõttes nagu armastusest lahku minek, päeva pealt seda ei lõpeta," nentis Jesper.
"Me väga soovisime oma panuse saarele anda, usun, et andsime ka. Ma nägin, kui raskelt see kujunes ja kui palju erinevad pered andsid endast viimase, et see kool püsima jääks. Kui see ikka ei õnnestunud, siis ei jäänudki muud üle, kui mõelda järgmine plaan ning sirge selja ja positiivsusega lihtsalt lahku minna," rääkis Mari.
Hiiumaaga aga sidet täielikult läbi ei lõigatud, turismitalu peetakse edasi ning suved plaanitakse samuti seal veeta. Suvevälised kuud Hiiumaal kippusid Jesperi sõnul ka veidi üksildaseks minema. "Me oleme seal Kõpu poolsaare taga, seal rohkem inimesi väga pole. Siis oledki iseendaga, see saar on mõnus peegel iseenda jaoks, annab kohe sulle tunde, kuidas sa endaga läbi saad," sõnas ta.
Hiiumaal elatud aastad võttis Jesper Parve kokku oma viiendas raamatus. "Pärast oma neljandat raamatut ma lubasin, et ma ei kirjuta mitte midagi enam. See on ikka metsik füüsiliselt ja vaimne korralik asi ette võtta. Aga mingi hetk hakkasid mõtted tulema ja hakkasin neid üles kirjutama. See on kihvt tagasivaade viiele aastale, mis on elatud perena eraldatuses," rääkis ta ja tunnistas, et mõistab nüüd ka Tõnu Õnnepalu kirjutatut paremini. "Võib-olla see õnnelikkus ei olegi kõige tähtsam, võib-olla on rahu kõige tähtsam," arutles ta.
Jesper Parve on ennast enda sõnul alati pigem erakuks pidanud, kuid Viljandis tunded muutusid. "Mul tekkis arusaam, et kõik inimesed vajavad teisi inimesi enda ümber. Keegi ei peaks kuskil üksinda tegelikult elama," sõnas ta.
Kui Hiiumaal oli Parvedel suur tegutsemistuhin, siis nüüd võetakse Viljandis aega natuke ka iseendale. "Meil on nüüd aega abikaasaga ka kahekesi olla, õppida üksteist jälle tundma, võtame palju rahulikumalt," sõnas Jesper, kuid vihjas, et pikalt täiesti käed rüpes samuti ei kavatseta istuda. "Head sööki, head lugemist, jooki, seltskonda ja kihvti inspireerivat olemise keskkonda oleme loomas."
"Meile meeldib luua seal, kus me oleme. Me naudime väga siin Viljandis erinevates kohvikutes käimist, on armsad raamatu- ja disainipoed, me soovime ka oma panuse sellele linnale anda," ütles Mari.
Toimetaja: Rasmus Kuningas
Allikas: "Ringvaade"