Grete Arro: vaja on jõuda selleni, et laps loobub seadme kasutamisest ise
Hariduspsühholoog Grete Arro rääkis "Terevisioonis", et nutiseadme kasutamise keelamine koolis ei tööta, vaja on jõuda selleni, et laps loobub seadme liigkasutamisest teadlikult ja ise. Selle saavutamiseks peab ka lapsevanem aru saama, kuidas töötab tema enda eneseregulatsioon nutiseadet kasutades ja mida võtab laps kodukeskkonnast kaasa.
Tallinna linnalt tuli initsiatiiv hakata Tallinna Ülikooliga koostöös lahendama probleemi, kuidas lapsi koolides nutitelefonidest eemale saada.
"Nutitelefonid segavad tegelikult päris paljusid asju. Me keskendume õppetööle ja ei räägi nii palju sellest, et nutitelefonide teatud tüüpi kasutus võib segada ka laste sotsiaalset arengut ning seda, kui palju nad liiguvad, nende vaimset tervist ja tõesti ka seda, kuidas neil õppimises läheb. Nii et see probleemipundar on väga mitmekesine," selgitas Tallinna Ülikooli teadur ja hariduspsühholoog Grete Arro.
Arro sõnul on nende suur unistus, et nad ei lahenda nutiseadme kasutamise probleemi mitte ainult koolipäeva jooksul, vaid püüavad saavutada seda, et ka väljaspool koolipäeva oleks nutiseadme kasutus teadlikum.
"Mõnes mõttes me tahaksime jõuda sinna, et lapsed loobuvad koolipäeva jooksul telefoni kasutamisest ise. Lõpptegevus võikski olla see, et nad päeval panevad telefoni ise ära," ütles Arro.
Ka Eesti õpilaste puhul ütleb praktiline kogemus, et telefonide kasutamise keelamine koolis ei tööta. "Kui me teeme seda mõtestamata käsu korras, peamegi jääma vangivalvuriteks, kes seda kogu aeg jälgivad, sest lapsed ei võta uut väärtust omaks ning nende enesekontroll ja teadlikkus ka ei arene, " selgitas Arro.
Arro tõi välja, et uuringute järgi on nii noorte kui täiskasvanute puhul nutiseadme väärkasutusel või liigsel kasutusel erinevaid mõjusid ja tagajärgi, aga väga sageli kasutaja ei saa ise aru, et midagi on valesti. "See on probleem," lisas Arro.
Seepärast peab sekkumine olema teaduspõhine, mis võtab arvesse kõiki võimalikke tänaseid teaduslikke teadmisi, kuidas vältida ja ennetada nutiseadme liigkasutust. "Peame enne ära tegema väga suure eeltöö, kui hakkame mingis suunas tormama. Praegu me teemegi alles teaduskirjanduse ülevaadet," ütles Arro.
"Kui see teadmine ühel hetkel jõuab sekkumiseni, on meie lootus ja unistus, et see on kogukonnapõhine. Et kogu koolikultuur toetab muutust ja tegelikult ka kodu ja ühiskond laiemalt," selgitas hariduspsühholoog.
Arro sõnul on oluline, et kaasas oleks ka lapse enda vaade ja me oskame toetada teda toetada nii, et laps saaks ise aru, kuidas töötab tema eneseregulatsioon. "Aga ka lapsevanem peaks aru saama, kuidas töötab tema eneseregulatsioon ja mida võtab laps kodukeskkonnast kaasa. Kuidas mõjub lapsele see, kui ta näeb oma vanemaid pikalt nutiseadmes," ütles Arro. "Kui kogukond, kes lapse ümber on, seda toetab, on sekkumine tõhusam."
Tõsi on Arro sõnul see, et meie täiskasvanutena selle jama korraldasime ja meie peame selle ka ära lahendama. "Kui täiskasvanud ei suuda nutiseadet kõrvale panna ja on impulsiivsed kasutajad, kuigi nende aju on juba eneseregulatsiooni mõttes küps, siis noortel ei ole need protsessid isegi veel valmis. Seepärast ongi eriti ohtlik anda mis tahes sõltuvust tekitav asi või aine noore kätte. Me paneme talle koorma, mis on talle ülejõukäiv."
Üks suund, kuhu Arro sõnul kindlasti tasub vaadata, on lapse motivatsiooni toetamine ja kuidas ta ikkagi saab aru, et nutiseadme liigkasutamine teda mõjutab ja selgitamine ei ole see tee.
"Tänane õppimisteadus teab, et selgitades me ei õpeta midagi. On vaja luua õpiolukordi, kus õpilased ise saavad ekspertide toel konstrueerida endale sisimasse päris teadmise. Nad peavad seda teadmist avastama. Sellepärast need sekkumised võivadki olla päris pikaajalised," selgitas Arro.
Arro sõnul ei ole nii, et saada ekspert ruumi, las ta räägib tund aega juttu ja siis ongi kohe tulemus käes. "Teadmist ei konstrueerita nii, et keegi seda sulle seletab," tõi Arro välja.
Arro ei saa täna kindlasti veel öelda seda, et me jõuame tulemuseni, kus väga ruttu sada protsenti noori nutiseadme kasutamisest õnnelikult loobuvad, sest alati on iga sekkumise puhul ka ohud olemas, mida me ei näe. "Kas juhtub midagi, mis on tahtmatu negatiivne tagajärg ja seda tuleb ka kaaluda."
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Terevisioon", intervjueeris Katrin Viirpalu