14-aastasel Ruubenil on kaks huviala. Ta on maailma parimate noorte kahevõistlejate seas viiendal kohal ja Eestis oma vanuseklassis selle ala tipus. Nädalas on tal kaheksa trenni ja lisaks õpib ta süvendatult muusikat.

"MUBA-s õpin seitsmendat aastat kitarri ja viiendat aastat klaverit. Nädalas on mul umbes kaheksa kahevõistluse trenni. Lisaks iga paari kuu tagant treeninglaagrid," kirjeldas Ruuben, millega ta oma aega sisustab.

Suusahüpete treenimisel on isa osaliselt tema treener. "Isa jutu järgi olin viie- või kuueaastane, kui läksin koos isaga ühele treenerile hüppemäele kindaid viima ja isa ei jõudnud seal kedagi teretatagi, kui ma olin juba väikese hüppemäe tornis ja tahtsin sealt alla tulla," meenutas Ruuben oma sportlaskarjääri algust.

Muusikakooli katsetele viis Ruubeni ema. "Nägin, et Ruuben on musikaalne ja läksime muusikakeskkooli katsetele proovima. Kui ta kuulis, et ta on sinna kooli sisse saanud, oli ta väga õnnelik," meenutas ema Laura.

"Kitarri harjutan parema meelega kui klaverit, mängida on tore, aga ega harjutada ei viitsi, aga siin koolis ikka peab," lisas Ruuben.

"Väikesest peale ei öeldud mulle väga tihti, et sa pead pilli harjutama, tegin seda iseseisvalt. Praegu on mul see, et ma ei taha asju jätta hilisemaks, teen kohe ära. Kui üldse ei viitsi harjutada, tuleb lihtsalt mõelda, mis sulle päriselt oluline on ja mis saab edasi, kui sa ei harjuta. Kui üks päev ei harjutagi, tuleb teisel päeval rohkem harjutada," kinnitas Ruuben.

Koolitööga tegelemiseks on Ruubenil oma nipid. "Ma ei ole kunagi kodus õppinud, teen kõik asjad koolis ära. Ma viitsin kuulata tunnis, ma ei viitsi ise kodus õppida. Õppida pole minu jaoks keeruline. Ma lihtsalt käin koolis ja võtan konsultatsioonitunde, kui ma ei saa mõnest asjast aru," tõi Ruuben välja oma salanipid.

Vahepeal tüütas kahevõistlus Ruubeni ära ja ta läks rattatrenni. "Lõpuks tekkis igatsus oma vanade trennisõprade vastu, treener oli ka kahevõistluses parem ja läksin tagasi," ütles Ruuben.

Ema Laura sõnul on iga ala puhul, millega Ruuben praegu tegeleb, olnud see hetk, et ta enam ei taha seda teha. "Ütlesin, et teeme ikka hooaja lõpuni. Lootsin, et äkki ta võidab mõne võistluse ja tahab edasi teha. Tegimegi hooaja ära ja see viimane võistlus oli täielik katastroof. Siis ta valiski rattatrenni, mille trenn oli hüppemäe lähedal. Aasta aega sõitis ratast, siis läks suusahüppetrenni tagasi. Kohe esimese võistluse ta võitis ja väga tugevalt, nii et sellest aastasest rattatrennist oli ikka väga palju kasu," kommenteeris Laura.

Ruuben meenutas, et 5. klassis oli tal kitarriga see teema, et väga ei tahtnud ja ei viitsinud ja ta hakkas mõtlema, et miks ta üldse seda teeb, sest sel pole ju mingit mõtet. "Aga praegu mulle küll meeldib pilli mängida ja uusi asju õppida. Klaveris oli eelmisel aastal raske, kui õpetaja eriti ei toetanud ja endal ei olnud kindlat tunnet. Siis tegin lõpuarvestuse ära, sain ikkagi läbi ja nüüd sain uue klaveriõpetaja ja praegu on klaverit palju meeldivam õppida."

Ruubeni arvates tasuks lapsevanematel lapsi mingil määral ikkagi suruda, et laps tahaks edasi trennis käia, aga kui ikka tõsiselt on probleeme ja ikka üldse ei istu, siis võiks lapsevanem mõistlik ka olla ja aru saada, et kui ei sobi, siis ei sobi.

"Lapsevanem võiks mõelda oma lapsepõlve peale, kuidas tal oli," andis Ruuben nõu. "Sellest saab nii aru, et laps ei ole enam rõõmus, kui ta selle alaga tegeleb."

Ruubeni jaoks on oluline, et vanemad peavad oskama teha pilli õppimise põnevaks. "Mitte et lihtsalt harjuta! No miks ma pean, teised ju ei pea. Igaühel meie klassist on olnud need madalikud," ütles Ruuben.

"Ühel hetkel sa näed, et laps tõesti hakkabki nutma, kui ta peab seda tegema. Olen läinud ka õpetajaga rääkima ja on olnud mõistlikud õpetajad. Õpetajad on sel hetkel siis lapse koormust vähendanud," meenutas Laura keerulisemaid hetki.

Laurat ennast on huviringid väga palju mõjutanud. "Mina tantsisin rahvatantsu ja peotantsu, mängisin võrkpalli, korvpalli ja sulgpalli. Praegu olen näitleja ja õpetan ka lavavõitlust. Seda, et mul on laval hea olla, tajusin ma esimest korda just rahvatantsu tantsides."

Laura püüab last raskematel hetkedel motiveerida ka nii, et sporditakse perega koos. "Kui vahel tekib Ruubenil see, et ma ei viitsi ja ei taha, siis ma viin ta autoga ja lähme koos näiteks suusatama. Suusatame me kõik peres."

"Meie tasemed on nii erinevad, et ega me koos emaga ei saa midagi teha. Ma õpetan ema küll suusatama, aga ega ta väga ei kuula, ja sõidab ikka nii nagu ta sõidab. Vahel ongi nii, et tahaks olla lihtsalt üksinda oma toas ja et keegi paneks ukse ka veel kinni, kui ta toast välja läheb," ütles Ruuben.

Aasta jooksul on Ruubenil vähemalt kuus treeninglaagrit. Vahel peab laagritesse ka õpikud ning kitarri kaasa võtma. "Sport on mind vaimselt muutnud tugevamaks," ütles Ruuben. "Õpetanud ka elulisi oskusi. Näiteks laagrites peame ise endale süüa tegema. Laagrisse lähen ma alati väga hea meelega, aga elus mulle kõige vähem meeldib kokkamine."

"Kui ta on kodus, siis ma üritan võimalikult palju sooja toitu ette ja taha teha, et ta ei tunneks, et ta kodus on treeninglaagris," ütles Laura.

Ruuben on praegu teel professionaalseks sportlaseks. "Muusika süvendatud õppimine saab kindlasti 9. klassiks läbi," avas Ruuben oma tulevikuplaane. "Spordiga on see, et teen nii kaua, kuni ma arenen ja kui jään toppama, siis ma ei näe enam mõtet sellega tegeleda. Siis ehk lähen ülikooli õppima. Ma olen palju uurinud lennunduse kohta, aga see on selline pisike mõte. Spordi tegemise juures naudin ma kõige rohkem lendamist, muu mind nii väga ei eruta, kui see hea tunne, kui hüppad suusahüppemäe põhja."