Väikeste Lõõtspillide Ühing saab sel aastal 35. aastaseks.

"Meie esimene ametlik ülesastumine oli Pärnu suve avamisel 1989. aastal, olime folkmuusika entusiastid. Folkmuusika ei olnud 80ndate lõpus pop ja kedagi ei kottinud see muusika, ainult mina olin tol ajal nagu haige selle järgi," meenutas Väikese Lõõtspillide Ühingu üks asutaja Marko Matvere.

"Minuga juhtus see 1985. aastal Pärnu rannapargis, kui sõitsin rattaga ja kuulsin kummalisi helisid ja nägin, et seal mängis üks elatanud inimeste kapell, mida juhtis üks väga elatanud, 85aastane mees, kes mängis päris ehtsat Teppo lõõtsa. See oli esimene kord, kui kuulsin palja kõrvaga seda pilli, varem ma olin kuulnud lõõtsamuusikat raadiost, Vikerraadio mängis lõõtsamuusikat iga päev. Olin koheselt hüpnotiseeritud ja nagu ümber sündinud ning ma enam kunagi ei huvitunud rokkmuusikast ega ammugi mitte popmuusikast ja see on tänaseni nii," ütles Matvere.

Matvere meenutas, et tol ajal oli väga keeruline pille hankida. "Me olime nagu hullud Võru lõõtsapillide järgi, kuigi meil ei olnud raha ega mänguoskusi, aga me väga tahtsime neid mängida ja siis lihtsalt asenduseks võtsime need väikesed pillid ehk karmoškad, see oli nagu asendustegevus."

90ndate aastate keskel tegi bänd taotluse Kultuurkapitalile, mis oli äsja sündinud ja ostsid nende abiga kolm tuliuut Võru tüüpi lõõtsa Kalju Sarnitilt Tartus. "Üks pill maksis 10 000 Eesti krooni. Nende pillide saamine oli meie elus suur sündmus."

Matvere arvates võib rahvalaulud ükskõik mis viisil kõlama panna, peaasi et need laulud välja ei sure. "Kuigi maailm kogu aeg muutub ja läheb järjest keerulisemaks, siis need lihtsad laulud jäävad ikka kasutusse."