Operatiivjuht: aastas saame 2500 teadet kadunud laste kohta
Politsei operatiivjuht Taavi Kirss rääkis "Vikerhommikus", et aastas saavad nad 4000 teadet kadunud inimeste kohta, kellest 2 500 on lapsed. Kui on kahtlus, et laps on kadunud, tuleb helistada häirekeskusesse kohe, mitte oodata öise ajani.
25. mai on rahvusvaheline kadunud laste päev. Eestis kaob igal aastal 250 last, nende seas nii teismelisi kui eelkooliealisi.
"Laste puhul on kõige keerukamad ajad kevad ja suvi, kui inimestel on puhkused, pered on kodus ja ei jälgita, kus lapsed oma aega veedavad," ütles politsei- ja piirivalveameti Põhja prefektuuri operatiivjuht Taavi Kirss, kes on kadunud laste otsimisega tegelenud aastakümneid.
"Laste otsimine on meie iganädalane töö. Ka eile õhtul saime teate kadunud lapsest, kelle leidis üks juhuslik möödamineja sadamast. Tegemist oli seitsmeaastase lapsega, kes oli lastekodust pärit," selgitas Kirss. "Meie jaoks on kõige olulisem see, et inimesed märkaksid abivajavaid lapsi ja annaksid sellest kohe ka teada häirekeskuse numbril 112."
Kirsi sõnul tunnetab iga inimene oma südames ära, kas laps, keda me juhuslikult kohtame, vajab abi. Tähelepanelikuks peaks tegema, kui laps on hoolitsemata või tuleb ise abi paluma, aga neid situatsioone võib olla väga erinevaid.
"Aasta jooksul saame me umbes 4000 teadet kadunud inimeste kohta, kellest 2500 on lapsed. 80 protsenti nendest lastest on korduvjooksikud, kellel on pidevalt probleemid ja kes seetõttu satuvad meie huviorbiiti," ütles Kirss. "Kuigi kodu peaks olema lapse jaoks kõige turvalisem koht, siis on suur hulk lapsi, kelle jaoks see nii ei ole."
Ärajooksmise põhjused on läbi aastakümnete olnud samad. "Vanemate tülid, kus laps ei tunne, et tal on kodus hea ja turvaline olla. Või siis lapsevanema ja lapse vaheline konflikt, kus laps tunneb, et teda ei mõisteta ja ta proovib leida üksinda olemise kohta. Aga on ka lihtsamaid asju, kus soovitakse lihtsalt sõprade juures olla, ja peidetakse end seal," selgitas ta.
Kirss paneb vanematele südamele, et mida varem kõne häirekeskusele teha, seda kiiremini saab hakata last otsima, selle kõne tegemist ei tasu karta. "Ei maksa häbeneda ja oodata pimedani või öise ajani, me oleme ju selleks olema, et aidata. Vajadusel komplekteerime kohe otsingugrupi, kuhu kuuluvad patrullpolitseinikud, päästjad droonide ja maastikuotsinguvahenditega, meil on olemas oma kopterisalk, uurimistööga aitavad kriminaalpolitseinikud ja muidugi vabatahtlikud."
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Vikerhommik", intervjueeris Märt Treier