Kristjan, kes on muude tegevuste seas sõitnud merd, müünud autosid ja turundanud taimeõli, on viimased viisteist aastat nii-öelda tsiviilelus töötanud arhitektina, mis on tema kutsumus olnud nooruspõlvest saati.

Mees muigas, et kui kuvand arhitektist kipub olema valge lehviva salliga kunstnik, kes käib ümmarguste prillidega ringi ja vaatab mõtliku näoga katedraali, siis reaalsus on see, et kunstilist tegevust on selles töös vaid viis kuni kümme protsenti. "Üheksakümmend protsenti on menetlus ja perenõustamine," nentis ja kirjeldas, kuidas ta ennastunustavalt päev otsa arvuti taga istub.

Kristjan tegutseb ka hingehoidjana. Tema vaimne teekond sai tõuke aastal 2007, mil ta "Ehh, uhhuduuri" seltskonnaga rännakul 4000–5000 meetri kõrgusele merepinnast Tiibetis kaljuserval jalgu kõlgutas. Ja pärast seda polnud asjad enam endised.

"Päike sirab, palvelipud lehvivad, õhk on hõre. Ma mediteerimisest teadsin toona üsna vähe, aga sain müstilise kogemuse ja arusaamise sellest, et maailm on tohutult avaram," meenutas ta üht elu tähenduslikumat hetke. "Mis muutus minu jaoks kõige rohkem – ma kaotasin surmhirmu."

Kristjaniga saatesse tulnud tütar Maarja Prii lausus, et märkas, kuidas isa hakkas rohkem tegelema hingeküsimustega. Huvitavad hingelised vestlused tekkisid ka nende omavahelisse suhtlusse ning mõjutasid tedagi.

"Mina ei olnud üldse selline mõtiskleja, olen praktik ja loogikaarmastaja. Aga olen õppinud rohkem usaldama ja kuulama enda sisehäält. Olen seda meelt, et kõhutunne annab suuna ja siis sa pead seda kontrollima ehk panema nii-öelda Excelisse ning kui Excel ütleb, et see pole õige halvem mõte, võid edasi liikuda," kirjeldas Maarja.

"Kuldaväärt soovitus! Ma ei oskaks seda paremini sõnastadagi – kõhutunne tuleb panna Excelisse," kommenteeris Kristjan tütre mõttekäiku.

Matšeetega džunglisse banaani järele

Nagu "Käbi ei kuku..." saates kombeks, rännati juttudega ka lapsepõlveradadele. Kuna Kristjani isast sai juba 22-aastaselt kalalaeva kapten ja seeläbi Angola kalandusministri nõunik, viis isa pere mõneks ajaks elama Aafrikasse, seda siis nõukogude ajal.

"See avas meie perele väga palju uksi. Kui kõik istusid raudse eesriide taga kinni, siis mina elasin lapsepõlves kaks ja pool aastat Aafrikas Angolas, sõin banaani nii, et kõigil hakkas kade – läksin džunglisse ja raiusin matšeetega banaani puu otsast alla."

Meremeheelu viis isa veel mitmesse paika, kuid pere seadis end aastateks sisse Muhu saarele. "Isa oli hästi palju kodust ära, mistõttu on mul hingeside emaga lähedasem. Aga isa on minu jõuline mõjutaja, eeskuju, ka võitluspartner. Isaga, kes on nüüd taevaste purjede all, käib meie vestlus edasi."

Lapsed saavad lapse

Muhu saarel tutvus Kristjan Maarja emaga, kellest sai tema esimene abikaasa. Teade peatsest lapseootusest oli šokk kõigile, kuna noored olid siis vaid 17-18-aastased.

"Võite ette kujutada – keskkooli lõputunnistus tuli koos isaduse tuvastamise aktiga. Sa oled 18-aastane, tohutu vabaduse januga. Maailm on lahti. Ja siis oled sa järsku nagu tumm – peremudelis," jagas Kristjan tollaseid tundeid ja tõdes, et lapsed said lapse.

Kui ämma esimene reaktsioon oli Kristjan maha lüüa – tütar raisus –, siis end kogudes teatas ta, et nüüd tuleb kolhoosi tööle minna ja ei mingit ülikooli. Kristjani vanemad olid teisel seisukohal: "Loomulikult olid ka nemad šokeeritud, samas ka hästi helged. Isa ütles, et kasvatame lapse üles, lähed ülikooli."

Aastad möödusid ja sõprusseltskonnas sündis teisigi lapsi. Kristjan meenutas tormiliste 1990. aastate keskpaika, mil said peetud kõik peod ja kasvatatud kõik lapsed.

"Ütleme niimoodi, et tänapäeval sõidaks lastekaitse turja, aga need olid 90ndad, andke andeks – te olete ise ka seal olnud," naeris ta.

Hästi toimiv kärgpere

Kooselu Maarja emaga kestis kümme aastat. Maarja rääkis, et sai kiiresti täiskasvanuks ning oma rolli mängis vanemate lahutus, kuid ta tunnistas, et on rahul, et lahku mindi: "Ma näen, et nad on eraldi õnnelikumad kui koos."

Järgmisest abielust on Kristjanil tütar ja veel järgmisest poeg. Maarja kinnitusel saavad kõik asjaosalised omavahel kenasti läbi: "Meil on väga hästi funktsioneeriv kärgpere. Kõik on võimelised omavahel suhtlema ja minu jaoks ongi see täiesti normaalne."

Kristjan on tänulik mõlemale eksabikaasale, kuna nad on andnud talle olulised õppetunnid.

Meenutused viisid selleni, et mõtteviisiga "mees peab tegema, mida mees peab tegema" sajandi alguses teele läinud karavan ehk "Ehh, uhhuduur" on seiklusi otsides pannud proovile isiklikud suhted ja enamgi veel. Ja mitte ainult Kristjani puhul.

"Oleme ausad. Neid, kes on koos sama elukaaslasega, kui me 2002. aastal alustasime, on täna ikka harvad eksemplarid," sõnas Kristjan, kes ilmestas fakti tõdemusega, et iga reis muudab inimeses midagi. "Sa pole tagasi tulles iialgi sama inimene. Iga reis muudab kõvasti kõiki meie grupi liikmeid."

Too ennast tagasi

Kuigi isa on olnud väga palju ära, rõhutas Maarja, et tal pole kunagi olnud tunnet, et nad oleksid jäänud kaugeks: "Side on tugev isegi siis, kui meil on olnud pikad perioodid, kui me pole elanud koos või isegi näinud. Ma tunnen, et meil on väga-väga hea ja tervislik suhe sellegipoolest."

Kristjanile tuli meelde üks hetk, mis on eriliselt südamesse jäänud. Kord küsinud ta teismeliselt Maarjalt, mida talle reisilt tuua. Pubeka-ükskõiksusega kehitanud Maarja õlgu, kuid lausunud siis sügavamõtteliselt: "Too ennast tagasi!"

"See oli hingekosutav ja armas, kannan seda endaga alati kaasas. See on üks asi, mis meid Maarjaga alati seob – võime olla mööda maailma laiali, aga olla siiski alati koos.

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.