1994. aastal konkureerisid omavahel Eestit Eurovisioonile esindama pääsemise nimel peamiselt kaks laulu: Silvi Vraidi "Nagu merelaine" ja Hedvig Hansoni ning Pearu Pauluse "Kallim kullast", mis kaotas lõpuks 11 punktiga. "Ma olin 33-aastane, pabinat ei olnud, midagi ei mäleta, lihtsalt oli hea olla," meenutas tollast Eurolaulu võistlust helilooja Ivar Must.

Dublinis Eurovisioonil käimisest meenus Mustale, kuidas päevaraha oli vähe ning mastaap võrreldes tänase päevaga kordades väiksem. "See saal oli põhimõtteliselt nagu Haiba kultuurimaja: selline väike roheline teater. Ta ei olnud isegi kesklinnas, aga televisioon tegi selle uhkeks ja suureks."

"See oli kihvt periood, siit minnes me ei teadnud, kuhu Eurovisioon hakkab suunda võtma. Kuna Yle televisioonis oli alati suur orkester ja mingi kleidis naine laulis suure suuga, siis niimoodi me läksimegi ja tuli välja, et võitsid ketsidega kaks vanakest. Me oleks võinud tol ajal ka ketsid jalga panna, aga me ei teadnud, et on võimalik Eurovisioonil ketsides käia," rääkis Must.

"Me astusime selles mõttes ämbrisse, sest asi ei olnud ju meloodias, asi oli arranžeerimises. Me oleks võinud seda teha rokk-kitarridega, aga me tegime arranžeeringu suurele orkestrile. Kahjuks täpselt samal aastal see trend hakkas otsa saama," rääkis helilooja.

Kuigi "Nagu merelaine" jäi Eurovisioonil eelviimaseks, on laul siiski tugevalt end eestlaste kultuurimällu talletanud ja ajaproovile vastu pidanud. "Mul on väga hea meel, et see juhtus. Võib-olla see ongi sellepärast, et ta pole näpust imetud – ta tuli kuskilt minust läbi, läks välja ja palun." Iirimaalt eelviimase kohaga Eestisse naastes ei saadud Mustale üllatuseks kodus ka mingisuguse kriitika osaliseks.

See, milliseks Eurovisioon tänaseks päevaks on kujunenud, pole enam aga eriti Musta maitse järgi. "Ma annan endale aru, et ma pole enam 33-aastane, et äkki minus on see teatav vanainimese virisemine, et ikkagi ei saa aru, mis noored teevad, et meie omal ajal tegime ikka paremini. Seda ma natuke kardan, kui ma kedagi kritiseerin," tunnistas Must.

"Aga see, mis praegu toimub, pole minu maitse. Mina tahaks, et Eurovisioonile läheks ikka profid, et seal oleks ikka laulud, mitte gruusia rahvatants jne. Peaks olema ikka seotud ESC – Eurovision Song Contest (Eurovisiooni lauluvõistlus - toim.)" Uuesti Eesti Laulul osalemist Must seetõttu ka ei kaalu.

"Need orientiirid on nagu kadunud. Kui ma ise siin miksin ja masterdan kaasaegset muusikat, siis vaatan, et see on ikka õudselt raske stiil. Võib-olla isegi orkestrit miksida või arranžeerida on sada korda kergem," sõnas Must, kes rõhutas, et n-ö vanakooli looga ta ka kindlasti Eesti Laulule ei läheks. "Seda ei tohi teha, aeg on läinud, see on ajalugu. Kujuta ette, et ma lähen "Merelainega" aastal 2025, mul on juba piinlik isegi mõelda selle peale. See on oma lugu omal ajal ja on tore, et ta elab nii kaua. Aga see on juba ajalugu, see, mis on tehtud. Progress peab olema, aga ma ei tea milline progress peab olema," sõnas Must.