Väljaandes Politico avaldati põhjalik artikkel Ameerika Ühendriikides tehtud teaduslikest uuringutest, mille põhjal võib väita, et Z-generatsioonil ehk noortel, kes on sündinud 90-ndate keskpaigas kuni 2010. aastate alguseni, ning kes on veetnud sisuliselt kogu oma elu ekraanide ees, on vaimse tervisega kõige viletsam seis.

"Ameerikas on tehtud laste ja noorte vaimse tervise uuringuid juba pikemat aega, Eestis pikaajaline ja kõikehõlmav uuring alles käib," ütles psühholoog Kätlin Konstabel. "Aga kindlasti on vaimne tervis ka Eesti laste ja noorte hulgas suur murekoht, arvestades seda, et abivõimalusi ei ole kerge kätte saada."

Lapsed ei omanda eluks vajalikke oskusi

Konstabeli sõnul viitab Politicos avaldatud artikkel omakorda Jonathan Haidti väga palju kõmu tekitanud raamatule "Ärev põlvkond" ("The Anxious Generation"), kus autor võtab kokku väga pikkade aastate uuringuid ja toob selle alusel välja kaks suurt teemat.

"Üks teema on nutiteema ja eelkõige just sotsiaalmeedia, aga teine tegur, mis on omane rohkem ameeriklastele, on see, et lapsed on juba aastakümneid väga valvatud olnud. Eestis on lastele lubatud natuke rohkem autonoomiat."

Raamatu autor Haidt küsib, kas me peaksimegi leppima sellega, et meie lapsed ei omanda eluks vajalikke oskusi, mida kõik lapsed väikesest peale on pidanud oma vanemate pealt ja ise katsetades ning mängides õppima ning mis on selle tagajärg.

Lapsed saavad aru, et nad midagi ei oska

"Tagajärg on see, et lapsed on õnnetud, sest nad saavad aru, et nad ei oskagi midagi, kuigi tohutult suur infoväli on nende ümber. See on väga keeruline koht, sest tekib väga suur digitaalne lõhe laste vahel, mis annab suure sisendi ka laste tulevikuks. Perede lapsed, kus väga teadlikult jälgitakse nutiseadmete kasutamist, on justnagu paremas seisus võrreldes lastega, kus ümbritsevad inimesed seda ei jälgi. See ei ole laste jaoks aus lasta lapsel lihtsalt ekraanide ees olla," kommenteeris Konstabel.

Nutiseadmele kulutatud ajal jäävad mängud mängimata

Psühholoogi sõnul oleks lahendus ikkagi teadlik suhtumine nutiseadmesse, sest ega raamatu autor ka Internetti põlasta, vaid ütleb, et see on väga kasulik, aga ka kõige tervislikum asi pole kasulik lõpmata suures koguses. "Haidt soovitab oma raamatus, et gümnaasiumiõpilase vanuseni võiks nutiaeg olla väga piiratud. Ka seda, et väiksel lapsel on juba oma nutiseade, ei peaks soosima. Küsimus on ju, mis jääb lapsel õppimata või tegemata. Kui lapsel jääb mängimine või elu õppimine tegemata, siis see on paha."

Vanemad võiksid mõtestada enda jaoks lapsevanemaks olemise vastutuse

Konstabeli arvates tuleks mõtestada ümber oma hoiakuid vanemana. "Mis on minu kohustus vanemana? Vanemad on väga mures, sest keskkond on väga keeruline ja seetõttu kipuvad vanemad olema kontrollivamad ja suhted muutuvad siis omavahel ka pingelisemaks. Laps aga ei õpi sellest igapäevaeluga hakkamasaamist ega ka mitte enesekindlust. Vanemate poolt teadlikuma, läbimõtestatuma kasvukeskkonna loomine ja sellest rohkem rääkimine on võtmeteema," ütles Konstabel.

Lapse või partneriga koos olles ole päriselt kohal

"Muidugi on probleem ka vanema enda käitumine nutiseadmetega. Siin peakski vanemal olema see teadlikkus, et kui ma olen näiteks oma lapsega koos, või oma partneriga, siis ma olen temaga päriselt koos, hinge ja südamega täiesti kohal, ega sukeldu vahepeal nutimaailma. Oluline on, et kui ollakse koos või kui midagi tehakse, siis tehaksegi seda täie tähelepanuga, mitte ei katsetata enda peal, et järsku olen mina see imeinimene, kelle puhul rööprähklemine töötab. Kuigi seda on nii palju uuritud, et see ei ole väga tõhus tegevus."