"Mul on aastakümnete pikkune komme reisidel päevikut pidada, see aitab kogetut mõtestada. Kolmanda polaarreisi järel sellest raamatut kirjutades olen mõelnud, et see on nagu eneseabi, võõrutusravi, lahtilaskmine etapi haaval, sest kirjutades elan kõik uuesti läbi," ütles ilmarändur, purjetaja, pootsman ja reisikirjanik Maris Pruuli, kes läbis Admiral Bellingshauseni pardal Loodeväila Gröönimaast Alaskani. "Üksindus viib su kõiksusele lähemale ja peseb ülearuse maha ning tühinägelused kaotavad igasuguse kandepinna."

Pruuli külastas koos laeva meeskonnaga Gröönimaad väga ilusal ajal, sest ega enam kauaks ei jätku neid inimesi, kes on üles kasvanud jää peal ja igludes. "Kui selline inimene tuleb su laevale ja räägib, on tunne, et kogu ajalugu ja kohalik kultuur on sinu laeva tulnud, tekib nii suur aukartus," meenutas Pruuli kohalike inimestega kohtumisi.

"Inuitid on väga kinnised. Üks tore naine, kes seal kümme aastat töötas, rääkis, et talle ei öeldud esimesed kaks aastat teregi, sest keegi ei arvanud, et ta saab hakkama selle eluga ja jääbki sinna. Kahe aasta möödudes hakati teda tähele panema ja temaga rääkima. Ja kui ta omaks võeti, siis täielikult. Sa ei ole enam mitte kunagi üksi, kui oled päriselt omaks võetud, sest kliima on seal väga keeruline ja ka see psühholoogiline eraldatus on raske," ütles Pruuli.

Kohalike elu sõltub kogu aeg loodusest, inuitid on toiduahela osa. Kütitakse ainult oma tarbeks. "Vaalu ja mereloomi kutsuvad nad ka oma karjaks, loodusele avaldatakse austust. Neil on traditsioon, et pärast saaklooma küttimist annavad nad loomale veel vett juua, et tal oleks kergem minna."

Pruuli sõnul räägivad inuitid väga palju sellest, et elu on muutumas ja kui kaob jää, kaob ka nende traditsiooniline eluviis ja selles on väga palju masendavat.

"Kanada Arktikas, mis on suur osa Loodeväilast, on enesetappude protsent kümme korda suurem kui mandrialal. Inimesed ei tule nende muutustega lihtsalt enam toime," selgitas Pruuli. "Hariduse vastu ollakse ka natuke tõrksad, see on jäänud ajast, mil valged tõid hariduse sunniviisiliselt sisse, eraldasid lapsed perekondadest ja see ei unune."

Ilmastik on läinud järsemaks, kõik on aina ettearvamatum, kliima ei ole kunagi soojenenud nii kiiresti. "Selle võti aga, miks see nii on, on polaaraladel, mida teadlased uurivad ja millele püütakse lahendusi leida, kuidas uutes oludes hakkama saada."