Raul Ukareda sõnas, et väga tihti arvatakse, et blues on itkemine kitarri saatel. "Midagi hästi depressiivset ja minoorset, aga ma isegi ei tea, kust see stereotüüp on blues'ile külge jäänud, sest minoorset blues'i on võib-olla alla kümne protsendi, üle 90 protsendi on mažoorne," tõdes ta ja kinnitas, et blues on maailma helgemaks laulmise muusika. "Seal on alati koos igatsus ja lootus."

"Blues on tundemuusika, improvisatsiooniline asi, mis sünnib siin ja praegu ning suures osas interaktsioonis publiku ja esitaja vahel," selgitas Ukareda ja kinnitas, et erinevalt paljudest teistest žanridest on just blues'i puhul x-faktor väga oluline. "Mõnel inimesel see on, mõnel ei ole."

Karl-Erik Taukar ütles, et tema kokkupuude blues'iga tuli tänu isale. "Ta lasi seda nii kodus kui ka autos, muidu ei oleks seda ise üles leidnud," kinnitas ta ja mainis, et blues on tema isa lemmikžanr.

Ta tõi ka välja, et blues'i laulmine on nõudlik, kuna selleks peab n-ö kohal olema. "Ka publik peab kohal olema, lihtsalt taustaks või buffee-laua avamiseks seda mängida ei saa, aga kui sa näed, et publik on kohal ja nad on samal lainepikkusel, siis tuleb see emotsioon ka kohale," tõdes Taukar ja rõhutas, et laias laastus on see kõigi žanritega nii, aga blues'iga eriti tugevalt.