3. aprillil 1967. aastal, 57 aastat tagasi, läksid eetrisse esimesed Vikerraadio saated. Inimeste raadiokuulamise harjumused on täna sootuks teistsugused ning paljud eelistavad hoopis taskuhäälingu kuulamist. Meediaekspert ja õppejõud Andres Jõesaar aitas mõtestada raadio rolli tänasel meediamaastikul.

"Raadio olemuseks oli tuua midagi, millel oli väga suur väärtus ja mida oli väga vähe turul. Mis nüüd edasi on juhtunud, siis muusikatööstus on muutunud laiatarbekaubaks ja seda on meeletult palju. Tänapäeval luuakse ju muusikat juba tehisaru abilgi. 90-ndatel oli muusikatööstus esimene, kes lammutas lahti LP-plaadid ja iTunes'is hakati müüma lugusid, enam ei pidanud ostma tervikut. See oli juba järgmine samm sellest, et muusika kuulamiseks ei pidanud inimene olema raadio juures. See muutus jõudis filmitööstuseni hiljem, kui tuli Netflix," selgitas Jõesaar.

Nüüd näeme taskuhäälingu tulekut. "Aga olgu see taskuhääling või raadio, kõige väärtuslikum selle juures on mõte, sõna," lisas ta. "Kõige keerulisem on olla hea nii sõnas kui ka muusikas, mida meediakanal pakub. Hea raadio võlu peitub sõnas. Saated, mida tehakse, peavad puudutama hinge ja head saated jäävad kindlasti kuskile mällu. Raadiojaamad, mis toovad minuni mulle olulist informatsiooni, on leidnud oma koha. Nad ei ole küll enam nii suured monopolid kui endistel aegadel, aga neil on oma koht."

Jõesaare sõnul on muusikaraadiotel, kus sõna ei ole, palju keerulisem, sest pingutada tuleb muusikani jõudmiseks tänapäeval väga vähe.

"Ma kuulan raadiot ja väga vähe podcast'e (taskuhäälingut-toim), aga lineaarsus pole enam see, mis mind väga palju köidab, sest minu vabadus valida endale saate kuulamise aeg ja koht on siiski ka midagi väärt."

Meedia usaldusväärsuse uuringud ütlevad Jõesaare sõnul, et kõige rohkem usaldavad inimesed trükiajakirjandust, kuigi keegi seda enam eriti ei loe, ning raadio ja televisioon on järgmisel kohal. "Siin on tegemist traditsiooni austamisega ja näitab kuvandit, et me peame seda küll tähtsaks, aga see ei ole isiklikult minu jaoks oluline. Teisalt ütlevad jälle noored, et nende jaoks on sotsiaalmeedia ülimalt oluline ja nad saavad sealt ka väga palju infot, aga nad ei usalda seda."

Jõesaar nentis, et see on küll tänapäeval suur probleem, et kogu info, mis kuskil välja öeldakse, omab samasugust kaalu ja paljude jaoks pole üldse oluline, kas info põhineb faktidel või on see kellegi arvamus. "Nii kurb, kui see ka ei ole, siis sa võid olla teinud suure teadustöö, tugineda faktidele ja siis tuleb keegi, kes väga kõva häälega ütleb, et aga kõik see on ju vale, sest mina arvan teisiti, ja teda kuulatakse rohkem kui inimest, kes on asjaga tõepoolest tegelenud."

Süüdistused meediakanalite kallutatuse kohta on Jõesaare sõnul eriti ohtlikud, sest ta on ise uurinud Eesti raadio ja televisiooni väidetavat kallutatust, ning leidnud, et süüdistused põhinevad põhimõtteliselt ainult ühel väitel, et "mind oli liiga vähe". "Need on poliitilised süüdistused, et minu konkurenti näidati neli sekundit ja mind ei olnud üldse."