"Ringvaatele" andis interjvuu ka sarja režissöör Brian Knappenberger. "Ma usun, et sõda Ukrainas on endiselt väga murettekitav ja kriitiline pöördepunkt meie praeguses olukorras ja tulevikus," sõnas lavastaja, kes hakkas esiti doksarja tegema, mõeldes tuumarelvaohu peale, kuid kui mõni kuu hiljem tungis Putin Ukrainasse, nihkus ka sarja fookus. "Me saime aru, et ajalugu rullub me ees lahti. Külma sõja ajalugu, millest me rääkisime, oli praeguste pingete vundament. Need pinged ja Ukraina sündmused tulenevad külmast sõjast," rääkis režissöör.

"Me kipume ajalugu pidevalt unustama, inimesi polnud tihtilugu sellest osa saamas, nad ei teadnud või ei olnud ajaloos asjaosalised. Külma sõjaga on nii, et kuigi see on laiahaardeline sari, mis läheb ajaloos 80 aastat tagasi, ei jäta see ajaloolist muljet, see on meie praeguse olukorra moodi," ütles ta.

Ajaloolase Andrei Hvostovi jaoks mõjus sari kohati väsitavalt. "Mulle tegelikult sellised asjad ei meeldi. Need sada intervjuud, mis on tehtud, siis ega Klappenberger ei lase inimestel seal pikalt rääkida. Seal on 30 sekundit seda rääkivat pead ja kuna on oht, et inimene sureb igavuse kätte ära, siis pannakse kiiresti peale pilt, kus kõik plahvatab, raketid lendavad, sõdurid marsivad – mingisugune action on kogu aeg. See on ausalt öeldes natuke väsitav."

Doksarjas on sõna antud ka Eesti peaministrile Kaja Kallasele. "Ta räägib oma perekonnalugu, mis on väga liigutav. Aga ma pean Eesti vaatajale ütlema, et põhilised, kes annavad seal tõelist informatsiooni, on sellised inimesed nagu
Condoleezza Rice või Robert Gates, sellised suurekaliibrilised Ameerika või Saksamaa poliitikud. Väikeriikide esindajad annavad seal lihtsalt ajaloolist tausta, liigutavat perekondlikku lugu, mis peaks andma mingid inimlikud mõõtmed sellele asjale," rääkis Hvostov.

Sarjas räägitakse ka külma sõja perioodist, mil tuumarelvade kasutamisele oldi kõige lähemal. "See on kuues episood ja aasta oli 1983. Mul oli seda endal huvitav vaadata, sest ma olin ise täpselt samal ajal nõukogude armees raketiväes. Mul on endal isiklikud mälestused ja ma sain aru, millest räägitakse. Ma olin Lõuna-Venemaa steppides õhukaitseväes, terve suvi oli täis mingisuguseid ööpäevaringseid häireid ja lõpuks tekkis mingisugune psühhoos, et nüüd kohe vist sõda puhkebki."

"Sellest sarjast sain ma teada, et üliriikide juhid istusid tõepoolest juba tuumapunkrites, juba ootasid tegelikult," sõnas Hvostov ja märkis, et 1983. aastal tekitas suurimaid pingeid kaks asja: kui ameeriklased paigutasid suvel Lääne-Saksamaale keskmaaraketid ning kui sügisel tulistati Kaug-Idas alla Lõuna-Korea reisilennuk, kus sai üle 200 süütu inimese surma.

"Selle filmi paatos ongi näidata kogu selle külma sõja aegset arengut, vastastikke mõjusid ja mida see kõik omal ajal Putini taolise inimesega tegi, kes on sel ajastul üles kasvanud ja sealt oma maailmavaate ka lõpuks kokku korjanud. Selles mõttes võib filmitegijatele au ja kiitust avaldada, et see on üpriski veenev, kasvõi sellepärast soovitan seda vaadata," kommenteeris ajaloolane.

Lisaks aitab sari Hvostovi sõnul aru saada sellest, miks lääneriigid Ukraina toetamisel kõhklema kipuvad ja Putinit üleliia ärritada ei julge. "Kui te olete selle kümme tundi ära vaadanud, siis te saate aru, kui suur hirm on olnud läänemaailmas 20. sajandi teisel poolel kuni praeguseni Vene tuumarelva ees, täiesti metsik hirm. Eestis sellest ei saada aru, sest meie strateegiline mõtlemine ulatub Pihkvani. Kui natuke kirjanduslikult öelda, et kui ajab karva ja teeb mjäu, siis on kass ja kui unistab Venemaa lagunemisest ja unustab ära Vene tuumaarsenali, siis on Eesti julgeolekuteadlane."