Vähidiagnoosi saanud tüdruku ema: tuleb loota, et imed juhtuvad
1. juunil toimub kümnendat korda vähihaigete laste ja nende vanemate toetuseks Pardiralli. "Ringvaade" käis külas 16-aastasel Mial, kes kaotas hiljuti vähi tõttu jala.
Umbes kuu aega tagasi amputeeriti Mial kasvaja tõttu parem jalg. "Kasvaja läks läbi luu," sõnas Mia ning selgitas, et valikut, kas jalg amputeerida või alles jätta, polnud. "Teine variant oligi, et ühel hetkel sureb see lihtsalt ära."
Oma esimese vähidiagnoosi sai Mia paari aasta vanuselt. "Esimesel eluaastal diagnoositi tal neurofibromatoos ja kohe varsti pärast seda leiti ka koldeid kõhust ja peast, aga see ei olnud sellele hetkel halvaloomuline," selgitas Mia ema Liina.
Esialgu Mia ravi ei vajanud, vaid oluline oli regulaarne jälgimine. Koroona-aastatel, mil piisava vahega arsti juurde ei jõutud, tekkisid Mial ema sõnul kummalised sümptomid. "Kõigepealt tekkis talle kõhu peale väikene muna ja üks hetk ei saanud ta enam pissida. See viiski meid EMO-sse, kus leiti vaagnast kasvaja," meenutas Mia ema.
Vaagnast leitud kasvaja oli ema sõnul väga agressiivne, suur ja tol hetkel opereerimatu. "See ongi täpselt see tunne, nagu kogu maailm vajuks kokku. Ma ei osanudki enam mitte midagi mõelda. Peas ainult vasardaski, et mis see on, miks see on ja mida mina oleksin saanud teisiti teha," kirjeldas ema Liina.
Seda, mida ta tol hetkel tundis, Mia enam ei mäleta. "Ma arvan, et mulle ei jõudnud sel hetkel kohalegi."
Kohe alustati ka keemiaraviga, mida sai Mia kokku kümme kuuri. "Esialgu andis keemiaravi natukene tulemusi, sest see võttis seda agressiivsust maha. Eelmise aasta juuni lõpus toimus operatsioon, kus saadi enamus kasvajast kätte, aga osa jäi sisse. Ja õigepea oli see uuesti väga suureks muutunud," rääkis ema. "Selline vorm, nagu temal on, ei ole allu keemiaravile hästi. Seetõttu alustati bioloogilist ravi ja see ei allunud ka sellele."
Aprilli alguses toimus Mial uus operatsiooni, mille käigus amputeeriti tal jalg, osa puusast ja põis. "Sellel hetkel, kui arst mulle ütles, et see, kuidas ta terveks saada, selle jaoks tuleb loobuda sellest jalast, siis olgugi, kui rusuv ja raske see mõte oli, siis minu jaoks oli ainus see, et ta saab elada," lausus Mia ema Liina.
Peagi hakkab Mia saama taastusravi ning ta õpib ratastooli kasutama. Samuti saab ta istumiseks vajaliku proteesi. Esimese asjana, kui taastusravi tehtud, plaanib Mia minna sõpradega poodi.
Mia ema tõdes, et kuigi ta on vahel mõelnud, kuidas nad tulevikus ikkagi hakkama saavad, siis oluline on lootust säilitada.
"Seda ütles mulle ka üks hetk arst, et tuleb loota, et imed juhtuda. Ma usun, et need imed juhtuvadki. See elu võib nende imedega olla veidi teistsugune, aga kõige olulisem on elu," märkis Liina.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Ringvaade"