Loodusfotograaf: karud on mind oma kehva nägemisega korduvalt üllatanud
See oli 10 aastat tagasi, kui Eleri Lopp-Valdma esimest korda kaameraga metsa läks. Tänaseks on ta saanud pildile nii karud, ilvesed kui ka hundid.
Esimesena sai ta pildile karu, milleks nägi ta vaeva kaks aastat.
"Üritasin neid oma varje juurde meelitada nii nagu ka jahimehed meelitavad, ja lõpuks ta tuli ja lihtsalt nuusutas ning ma sain oma kaks sekundit teda pildile, ja siis ta jooksis ära. Siis mõtlesingi, et kaks aastat pingutasin ja mida ma nüüd valesti tegin – kas ma liigutasin objektiivi liiga kiiresti või kas katikuklõps oli liiga vali ... ega jah, see lihtne ei ole."
Lopp-Valdma tunnistas, et on tänaseks arenenud nii kaugele, et enam neid varjes ei pildista. "Ma pildistan neid silmast silma. Neid kohtumisi karudega on mul silmast silma juba nii palju olnud ja ma tean, kust neid leida, kust neid otsida ja kust neid oodata."
Huntidest rääkides märkis ta, et kuna hunt on kõige väiksemaarvulisem uluk Eesti metsas, siis teda on ka kõige vähem tõenäolisem kohata.
Ta sõnas, et tuleb olla ettevaatlik ja teada, kuidas käituda. "Eks need kurvad lood – õnneks Eestis ei ole neid juhtunud, aga Euroopas on – ja need pigem on juhtunud siis, kui karu on ehmatatud ja just emakaru poegadega. Karud on mind oma kehva nägemisega korduvalt üllatanud," tunnistas ta.
"Tihti juhtubki, et kui inimesed näevad kuskil karu, siis ta tõuseb ju kahele käpale ja ei inimest ja inimene mõtleb, et näe, karu ei jooksegi ära ja on kahel käpal ka veel, äkki tahab mind rünnata. Aga tegelikult tahab karu lihtsalt seda lõhna kätte saada. Ta tunneb, et midagi on kahtlast ja ta tahab teada saada, kas seal on midagi või ei ole."
Inimene peab lihtsalt tegema rohkem häält ja end nähtavaks tegema, siis jookseb karu ära, "Kui sa ei taha nendega uuesti kohtuda, siis tasub sealt kohast taanduda, sest nad võivad ära joosta, aga mõne hetke pärast ka uuesti tagasi tulla."
Toimetaja: Merit Maarits, intervjueeris Christel Karits
Allikas: "Ringvaade"