Ajakirjanikust sai õpetaja, kes kahtesid ei pane
Tuntud teleajakirjanik Tiina Jaakson õpetab nüüd ukraina lastele eesti keelt. Olude tõttu tuleb tunnis rääkida alkoholist, aga kuiva tuupimise asemel õpetab ta keelt uutmoodi ning halbu hindeid ei pane. "Nad alles alustasid õppimist ja ma ei taha nende motivatsiooni maha võtta," ütles ta intervjuus saatele "Hommik Anuga".
Miks sa läksid pärast 30-aastast tööd "Aktuaalses kaameras" kooli? Sa tegid suurepäraseid lugusid, olid terav, olid otse sündmuste tulipunktis ja siis ühel hetkel tegid kannapöörde.
Mul oli peas otsus tehtud, et ma lähen ühel hetkel televisioonist ära. Õppisin juba Tallinna Ülikoolis ja mul oli see plaan, et ma lähen ära sel suvel. Ma olin isegi kuu endale välja mõelnud, aga kui hakkas Ukraina sõda, siis sattusin tegema ühte intervjuud Vabaduse kooli loomisest Ukrainast põgenenud lastele. Selle kooli direktor kutsus mind intervjuu lõpus kooli tööle, tema arvates ma olen täpselt see, keda nad vajavad. Esimese hooga ma ütlesin talle, et ei, mitte mingil juhul. Siis ta küsis mu telefoninumbri, ma ütlesin talle ei. Aga uudistemajja tagasi sõites mõtlesin, et mul tegelikult ei ole mitte ühtegi õigustust talle öelda ei. Siis ma teadsin, et ma kandideerin ja nii läks. Ehk see sõda tuli minu plaanidesse vahele.
Sa olid nii pikka aega uudistetoimetuses tööl. Kui palju sa praegu oled seda tööd taga igatsenud või seda otsust kahetsenud?
Ma ei ole üldse taga igatsenud, ei ole otsust kahetsenud. Mul olid uudistetoimetuses väga toredad ajad ja ma olen saanud koos töötada selliste legendidega nagu Aarne Rannamäe ja Virve Liivanõmm, üks legend on praegugi veel uudistetoimetuses, minu hea kolleeg Anne Raiste, kes teab kõike poliitikast. Mul on selle aja üle hästi hea meel. Ma arvan, et olen selle võrra praegu kogenum ja targem õpetaja, sest mul on selline kogemus. Aga mulle väga meeldib mu töö, ma olen väga rahul, et ma seda tööd teen. Ma lähen igal hommikul kooli ja lapsed ootavad mind. Ma ei kahetse mitte midagi.
Missugused on need lapsed, kes sind ootavad Vabaduse koolis?
Mina õpetan üheksandat klassi ja siis mul on keelerühmad kolmest kümnendast klassist. Nad on ikkagi traumeeritud lapsed, sest on näinud sõda. Nad on hästi siirad, hästi vahetud. Nad tulevad näiteks eesti keele tunni lõpus ja ütlevad aitäh huvitava tunni eest. Mõnikord, kui ma ei jõua söögivahetunnil sööklasse, siis nad kohe märkavad ja küsivad, et õpetaja, kas sa söömas oled käinud, miks sa sööklasse ei lähe? Kui ma ütlen, et mul ei ole aega, siis nad küsivad, kas ma toon sulle ühe õuna sööklast. Nad on hästi osavõtlikud, tähelepanelikud.
Sa hakkasid õpetama nullist neile eesti keelt. Kas sa õpetad seda vene või inglise keele abil?
Me õpetame eesti keelt eesti keeles. Alguses olime sellise küsimuse ees, et kuna need lapsed selles koolis on seitsmendast klassist kuni kaheteistkümnenda klassini ehk nad ei ole nii väikesed, et me võtaksime olemasolevad väikeste laste materjalid. Meil oli valida, kas me võtame väiksemate laste õpikud või täiskasvanute omad. On kohanemisprogramm, mis on teisest riigist Eestisse tulijate jaoks ja seal on väga head õpikud. Neid õpetataksegi eesti keeles, ainult väga palju asju tuleb ise ette näidata. Sa pead tegema sellise õppematerjali, et sa toetad hästi palju.
Nad on pool aastat õppinud, mida nad juba oskavad?
A1 on kõige algelisem tase, nad peavad suutma rääkida iseendast, kust nad pärit on, kus nad Eestis elavad. Arsti juurde minnes peavad oskama öelda, mis neil valutab. Nad oskavad kõike kõige lihtsamalt, mis neil on eluks vaja. Meil just olid tasemetestid ja nad tegid ikka nii hästi. Ühes mu keeleklassis enamik klassist sai sada punkti sajast.
Ma saan aru, et sa tundides ikkagi räägid ka sellest, et ärge õlut jooge ja punane vein ei ole sobilik, viinast rääkimata.
Ma ikka ütlen neile seda, sest selles täiskasvanute õpikus on sellised asjad nagu vein ja viin sees. Ma olen seletanud neile, miks meil on selline õpik, olen öelnud, et Eesti lapsed ei õpi koolis õpikust, kus on vein ja viin. Olen öelnud, et Eestis ei ole noorte seas popp juua, et seda ei tehta. Nõukogude ajal võib-olla see oli populaarne.

Miks nad tahavad õppida eesti keelt?
Ma olen mõelnud, et kunagi, kui eestlased sõja eest põgenesid, kes Rootsi, kes Kanadasse, kes Saksamaale või kuhu iganes, eestlased ju samamoodi läksid ja hakkasid õppima sealset keelt. Need lapsed täpselt samamoodi.
Ma näen, et nad õpivad ka sellepärast, et nad armastavad väga Eestit, nad on hästi tänulikud Eestile. Nad ei ütle seda otse välja, et ma armastan Eestit, aga kui me teeme keeleharjutusi, eelmisel nädalal ma õpetasin neile omadussõnu, siis oli üks harjutus, et kirjuta omadussõnu Eesti ja oma kodumaa kohta. Kõik omadussõnad Eesti kohta olid head, nad küsisid juurde selliseid sõnu, mida raamatus ei olnud, sõbralik, abivalmis, tervislike eluviisidega. Ukraina kohta nad küsisid ka, et kuidas on omadussõna sõnast korruptsioon. Nad on väga nutikad.
Kas nad seovad oma tuleviku Eestiga?
Ma ei oska öelda, kas nad seovad oma elu Eestiga või mitte, aga neil on väga suur koduigatsus. Kui ma näen, et näiteks mõnel lapsel hakkavad hinded allapoole minema või on tekkinud mingi väike tagasiminek, siis ma olen öelnud, et me keegi ei tea, kaua kestab sõda. Mina tahan ja Eesti tahab, et teil oleksid samasugused võimalused nagu Eesti lastel minna siin ülikooli, kui sõda kestab kaua. Selle jaoks on tarvis eesti keelt õppida.
On neid, kes tahavad väga tagasi minna. Näiteks mul on olnud selliseid kogemusi, et tunni alguses ohkab 10. klassi õpilane südamest ja ütleb, et ma tahaksin nii väga minna koju, siis teine vastab talle klassi tagumisest otsast, et sa ju tead, et me ei saa sinna minna. Nad mõlemad on Mariupolist. Ja siis õpilane ütleb, et aga ma tahaksin kasvõi eemalt näha, kõik mu sõbrad on seal, mu vanaema on seal, ma tahaks kasvõi eemalt näha, kuidas seal on, ja tuleks tagasi.
Mida selline kogemus noore inimesega teeb? Kui teda kistakse kodust eemale, ta tuleb keskkonda, mida ta ei tunne, sõbrad jäävad maha, kõik on ebastabiilne.
See on leinaga võrreldav kogemus. Sa jääd ilma oma kodust, oma lähedastest, sõpradest, sa pead sellega toime tulema nagu leinaga. Enne, kui ma selle otsuse tegin kooli tööle minna, ma läksin Tallinna Ülikooli uuesti õppima. Seal õpetatakse hästi palju, mismoodi tulla toime näiteks leinas lapsega või lapsega, kellel on suitsiidsed kalduvused, kuidas käituma peab, kuidas anda vaimse tervise esmaabi.
Kuidas käituda lapsega, kes on leinas?
Sa ei tohi kunagi unustada seda, et ta võib olla leinas. Lapsed käituvad nii, et ühel hetkel on ta hästi rõõmus, teisel hetkel tal tekib näiteks tagasilöök kuskil, mis ei ole otseselt seotud selle leinaga. Sa pead aru saama, et see tuleb tema leinast. Sa pead kogu aeg nagu huvi tundma, et kuidas sul on, kuidas sul läheb. Ta peab tunnetama, et tema jaoks on inimene olemas.
Sa ütlesid, et sul on klassis lapsi, kes on sõjatraumaga. Milles see väljendub?
Ma otseselt ei küsi nende käest, mida sa näinud oled. Ma kuulen neid lugusid, kui nad ise räägivad. Ma ise ei hakka nende käest küsima neid asju. Ma panen tähele selliseid asju, et nad mäletavad kuupäeva pealt näiteks, mis päeval nad jõudsid Eestisse. Kas meie mäletame reisides, mis päeval me täpselt kuhugi jõudsime. Mõni räägib, kuidas nad perega põgenesid läbi Venemaa, kuidas nad end Venemaal tundsid, et oli ohtlik ja nad tulid siia edasi. Mul on näiteks üks poiss, keda ma olen haruharva näinud üldse naeratamas, tema on Mariupolist.
Ma ei tea, kui tihti koolis sa näed, et mõnel kümnenda klassi poisil on pisarad silmas. Siis, kui Venemaa pommitas pärast Kertši sündmusi Kiievit, siis ühel poisil olid ikka silmad täiesti vett täis terve eesti keele tunni.
Hästi valus on ka see, kui mõned on läinud tagasi. Minul on keeleklassidest tagasi läinud kaks poissi, üks läks nüüd just hiljuti Mariupolisse. Iga päev ma küsin laste käest, kas te olete midagi kuulnud. Keegi veel kuulnud ei ole, sest see teekond tagasi on hästi pikk.
Kas nad on sulle ka ukraina keelt õpetanud on?
Natukene on. Kui ma õpetan neile eesti keelt ja näiteks soovin, et nad õpiksid kasutama sellist toredat kohta nagu Sõnaveeb, siis seal on ka ukrainakeelseid sõnu. Näiteks õppisime, kuidas on eesti keeles arbuus ja nemad ütlesid mulle, et ukraina keeles harbus tähendab kõrvitsat. Et kui ma lähen näiteks Ukrainas turule ja ütlen harbus, siis ma saan kõrvitsa.
Mõned õpetajad on rääkinud, et ukraina lapsed kohanevad halvemini. Kas ka sina pead neile õpetama lisaks eesti keelele Eesti elukombeid?
Ei, seda ma küll ei oskaks öelda. Aga on üks asi, mis nende jaoks on raske ja mida tuli seletada. Meie koolis ei ole koolikella, nad peavad ise jälgima, millal tund hakkab, millal tund lõpeb, nad jälgivad seda väga täpselt. Seda ma olen pidanud neile seletama, et kui on käes palju vabadust, et meil ei ole plärisevat koolikella, siis see tähendab tegelikult, et sul on vastutus, et me lepime kokku mingites reeglites. Kohe, kui ma hakkasin neile tunde andma, siis esimene asi oligi see, et me leppisime kokku, millised on meie klassi reeglid. Nad peavad nendest kinni pidama, mõnikord ma tuletan meelde, aga üldiselt nad teavad, mis need on.
Panevad nad sind proovile, ei viitsi õppida, ignoreerivad?
Mitte ühtegi korda. Õppimata jätavad, aga kahte sisse ei pane, sest nad alles alustasid õppimist ja ma ei taha nende motivatsiooni maha võtta. Nad teavad seda ja tegelikult ei kuritarvita seda. Ma olen neile seda öelnud.
See tundub õpetaja jaoks unelmate keskkonnana.
See ongi, sest täiesti nullist tehakse uut kooli ja teiseks, meil on hea õhkkond. Kõik need õpetajad on tulnud, jätnud oma eelmise töö selleks, et aidata Ukrainat. Me ju keegi ei tea, kaua see töö meil kestab. Kõik on tulnud ja kõigil on järelikult selline soov.
Mida sina teed, kui su töö selles koolis otsa saab? Loodame, et see sõda lõppeb kiiremini, kui arvata oskame.
Mul ei ole õrna udust aimugi, mis ma siis teen. Ma ei mõtle selle peale. Ma mõtlen siis, kui see juhtub. Ma väga loodan, et see sõda lõpeb kiiresti ja ma väga tegelikult loodan ka seda, et Eestis ei leviks selline arvamus, et kas me peame neid ukrainlasi nii palju üldse aitama.
Ma loodan, et poliitikud mõtleksid homse päeva peale. Et see, et me aitame ukrainlasi, on tegelikult meie enda tulevik. Meie abi ongi see, mis aitab ukrainlastel sõda võita. Kellele me jätame selle Eesti, kui Venemaa võidab selle sõja. Kas meil seda Eestit siis enam ongi ühel hetkel? Nii kurvaks teeb, kui ma kuulen selliseid arvamusi ja tegelikult selliseid arvamusi ka, kas ukrainlasi liiga palju ei aidata, et aitame oma inimesi.
Need ütlemised jõuavad otsapidi ka lasteni. Mul on üks tüdruk, kes on hästi kursis alati kõigi sündmustega, mis Ukrainas toimuvad. Ta luges vahetunnis oma mobiiltelefonist mingit venekeelset keskkonda ja ta oli hästi pettunud. Ütles, et kuidas meist niimoodi kirjutatakse. Ma küsisin, et mis seal kirjutatakse, siis ta ütles, et no me tahame hästi palju ja nõuame, et nii halb on seda lugeda. Me ju ei nõua mitte midagi. Ma püüdsin seletada, et sel, kes nii kirjutab, on ühel päeval võib-olla on häbi. Tema peab ühel päeval tundma häbi, aga see ei ole sinu probleem. Sina tead, kuidas sa käitud ja kuidas sa oled.

Sa ei ole mitte ainult õpetaja, vaid sa tegelikult õpid ise ka.
Selle tõttu ma üldse sattusingi seda teed kõndima, et ma läksin uuesti Tallinna Ülikooli õppima, tegelikult soome keelt, mis oli minu suur hobi. Põhjalik, nagu ma olen, võtsin kõne Tallinna Ülikooli, küsisin, et aga mis siis saab, kui see mulle meeldima hakkab ja kas ma saan siis kuidagimoodi õppida õpetajaks. Mulle öeldi jah, aga siis tuleb sisse astuda, ja hea uudis on see, et selleks on jäänud täpselt üks ööpäev, et esitada avaldus.
Siis ma vihtusid neid kirjutada, mingi soomekeelne tekst oli veel vaja kirjutada, öösel tegin. Siis ma olin juba eksamite keerises ja siis ma sain sinna sisse ja ma olen nii-nii tohutult rahul sellega. Kõik see uuenenud õpikäsitlus, mismoodi sa õpetad, et see õpilane mäletaks neid asju ka kuu aja pärast, aasta pärast.
Kas keeleõpe käib kuidagi teistmoodi? Kas keeleõpe ei käi nii, et võtad sõnad, õpid pähe? Keele õppimine on üks suur tuupimine.
Ei, ei. Kuidas sa kordad, miks sa kordad, missuguseid mänge sa näiteks kasutad, milliseid oskusi õpilane saab sealjuures kasutada. Kuna meie koolis on ukrainakeelne keskkond, siis me peame mõtlema hästi palju selle peale, kuidas me tekitame sellises olukorras hästi palju eesti keele keskkonda tema ümber. Siis ma mõtlen selliseid ülesandeid näiteks, et mine linna peale, otsi liitsõnu, tee mulle pilt, saada meiliga.
Nad on igasuguseid vahvaid asju leidnud, näiteks üks leidis poest proteesiliimi. Siis me pärast vaatame, arutame. Kui õpime sisekohakäändeid, siis leia Tallinnast üks lemmikkoht, pildista ennast seal ja pärast ütled teistele, kus sa oled.
Toimetaja: Hanneli Rudi