"On olnud kordi, kus me oleme tule all olnud," vastas Svirgsden küsimusele, kui palju on neil olnud eluohtlikke olukordi tööpostil. "Tegelikult sa mõtled sellele alles pärast," lausus ta. Aleksejev lisas, et siiski päris igale poole neid ka ei lasta.

Samas oli Aleksejevil ja Svirgsdenil võimalik tutvuste kaudu külastada Hersoni linna, kuhu paljud ajakirjanikud muidu ligi ei saanud. "Meil on seal tekkinud väga palju oma kontakte," sõnas Svirgsden. "Nad saavad ju aru, et me tahame näidata maailmale, mis seal toimub."

Aleksejev ja Svirgsden jagasid, et neid väga liigutas lugu kohalikest meestest, kes olid küll joodikud, kuid sõja saabudes Hersonisse hakkasid nad vabatahtlikult ukrainlasi rindel abistama. "Herson langes väga kiiresti venelaste kätte ja inimesed, kes tahtsid põgeneda - nad lihtsalt ei saanud," kirjeldas Aleksejev. "Nad aitasid inimestel Hersoni oblastist põgeneda Mõkolajevi poole."

Mehed saadi aga Vene vägede poolt kätte. "Neid piinati kümme päeva," ütles Aleksejev. Svirgsden lisas, et see kirjeldus, kuidas kohalikke mehi piinati, tegi neid väga emotsionaalseks. "Pärast viidi nad lihtsalt kuhugi põllu peale," lausus Aleksejev ning Svirgsden sõnas omalt poolt, et paljudel ei läinud isegi nii hästi.

"Ukraina sõjaga seoses on maailmas paradigma muutunud, et kui palju võib näidata," viitas Svirgsden õudsetele sõjakaadritele. "Vanasti ei tohtinud verd näidata," lisas ta. "Nüüd näitab meedia terves maailmas sõjaõudusi rohkem - et inimesed saaksid aru, kui õudne kohapeal on."

"Ei, see ei sobi kõigile. Lihtsalt psüühika peab tugev olema," kommenteeris Svirgsden enda tööd. "Me teeme intensiivselt tööd. Väljasõit on hommikul vara, töö lõpeb õhtul väga hilja."

"Praegu on natuke lihtsam, sest päevad on lühemad. Peale kella viit ei ole mõtet midagi filmida," rääkis Aleksejev lõpetuseks.