Kährikkoeri, keda nähti Eestis esimest korda juba enne II maailmasõda, ei ole siiani saanud nii-öelda elamisluba ning tegemist on võõrliigiga meie metsades. Küll aga on selle tunnustuse saanud šaakal.

Läänemaa jahindusklubi juhatuse esimehe Endrik Rauni sõnul märgati esimesi šaakaleid Eestimaal 2010. aastal. "Siis keegi veel ei teadnud, millega on tegemist," sõnas Raun ja lisas, et juba kuus aastat hiljem õnnestus loomal Eestisse "sissekirjutus" saada.

Erinevalt kährikust, kelle tõid riiki inimesed, tunnistati šaakal Berni konventsioonist lähtuvalt siin jahiulukiks, kuna tema rändas riiki ise.

Aastal, mil šaakal Eestis jahiloomaks sai, pärinevad ka esimesed suured pahateod. Keskkonnaameti statistika näitab, et šaakalid murdsid siis 102 lammast ja vigastasid veel mitmeid. Lisaks tapsid nad ka ühe veise.

Jahimees Airek Kolju sõnas, et hakkas šaakaleid küttima just põllumeeste mure tõttu. Nii on mitmed talupidajad mures, et šaakalite rünnakute ohvriks langenute lammaste ravimine on mitmeid kordi kallim kui nende hädatapmine. Enim meeldib Koljule peibutusjaht, mis nõuab jahimehelt õige koha leidmist, teiste loomade häälte imiteerimist ning maskeerumist.

Tammetaru talu peremees Raul Kukk hakkas jahimeheks samuti šaakalite pahategude pärast. Nii murdsid loomad ühe öö jooksul tema talust kaks vasikat. See ei sobinud kuidagi aga peremehele, kes otsustas teha endale jahipidamiseks vajalikud load.

"Põhimõtteliselt iga õhtu olin väljas ringi käimas," rääkis Kukk, kes tegi endale selgeks šaakalite teerajad. Ühe aastaga õnnestus jahimehel tabada neli šaakalit. "Neid kätte saada on ikka päris keeruline."

Kuna tegemist on väikeulukiga, siis riik šaakalite tekitatud kahju ei kompenseeri. "Nad on väga vastupidavad loomad," ütles Raun, kelle arvates on keeruline öelda loomade koguarvu Eestis.