Kahe vähidiagnoosiga lapse ema: pead endaga hakkama saama, et lapsele toeks olla
Teisipäeval on rahvusvaheline vähihaigete laste päev, mille puhul jagas "Ringvaate" stuudios oma kogemust kolme lapse ema Elina Jürjen, kelle lastest kaks on saanud vähidiagnoosi.
Keskmine poeg oli 2,5-aastane, kui ilmnesid sinikad, millega perearst saatis nad lastehaiglasse ja kus selgus, et lapsel on äge lümfoplastne leukeemia.
"Kogu elu pöörati pea peale. Olime haiglas, hakkasime ravima, ei teadnud haigusest mitte midagi. Ei olnud eelnevalt kogemust, kuskilt otsast ei olnud suguvõsas," tunnistas ta.
Pärast pooleaastast ravi tundus, et nad hakkavad šokist toibuma, kuid paari kuu pärast tuli uus šokk, sest noorimal pojal diagnoositi 1 aasta ja 5 kuu vanusena täpselt sama asi nagu vanemal vennal.
"Tal oli peas muhk, mida me jälgisime ja ühel hetkel tegime vereanalüüsi ja tuli täpselt sama diagnoos – äge lümfoplastne leukeemia."
Jürjen tunnistas, et alguses tundus see diagnoos küll kui surmaotsus, sest vähk midagi head ei tähenda ja väikesel lapsel eriti.
Samuti ei teadnud nad, milline on paranemislootus. "Ega me ei lootnudki." Alguses ongi tema sõnul teadmatus, mis on üks õudsamaid asju. "Oled kuulnud, et vähk on surmaotsus, aga tuleb hakata minema ja lapsele toeks olema. Kuidagi pead ka endaga hakkama saama, et olla lapsele toeks."
Jürjen tõdes, et nad väga ei jäänud pidama mõttele, et miks just nendega nii juhtus, et kolmest lapsest kaks leukeemiasse jäid. "Vastus on ikkagi see, et me ei tea. On tehtud geeniuuringuid meile, millest ei ole tulnud midagi välja. Aga me oleme pigem mõelnud sellele, kuidas saame edasi minna ja kuidas saame nad terveks."
Noorim laps tegi 2,5-aastase keemiaravi läbi ühe korra ja temaga pole kolm aastat probleeme olnud. Kuid keskmisel lapsel, kes tegi samuti oma 2,5 aastat keemiaravi ära, tuli kümme kuud hiljem vähk tagasi.
"Alustasime otsast peale, teades et see kestab kaks-kolm aastat. Poolteist aastat hiljem tuli taas tagasi keset ravi ja siis oligi variant, et peame minema luuüdi siirdamisele, et sellest jagu saada, sest keemiaravi, mis teistele mõjub, temale enam ei mõjunud."
Doonoriks hakkas vanem poeg, kes siis oli 13-aastane. "Tema luuüdi läks keskmisele pojale, kes tänu sellele on tänaseks olnud peaaegu poolteist aastat vähist vaba."
Toimetaja: Merit Maarits, intervjueeris Grete Lõbu
Allikas: "Ringvaade"