Marten Kuningas: lapsena ma ei saanud isaga sellist sidet nagu ootasin
Muusik Marten Kuningas rääkis, et lapsepõlves tuli tal ette nii mõningaidki pahandusi, mille eest isa Neeme Kuningas ka teda nurka seisma pani. Isa autoriteet mõjus Martenile eeskujuna, aga ka hirmutas.
Marten Kuningas, kelle isa on lavastaja Neeme Kuningas, ütles Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...", et tema lastetoal on olnud tugev mõju tema arengule. "Lapsena oli isa aura kuklas või pea kohal, aupaklikkus. See oli, mida ma ise tajusin, teised seda kuidagi ei peegeldanud," arutas Marten Kuningas.
Marten kasvas üles Lasnamäel ning käis tihti betoonmajade vahel seiklemas. Isa Neeme ütles, et muret laste pärast toona vanematel ei olnud, kuigi Marten sattus poisipõlves nii mõnessegi pahandusse. "See, et nad kaotsi lähevad või nendega midagi juhtub, isegi ei tulnud selle peale, et niisugune hirm võiks olla," tõdes Neeme.
Marten meenutas, et kümneaastasena meeldis talle Lasnamäel ringi käia naabritüdruku Anetiga. Üheks meelelahutuseks oli lastele kohalike alkohoolikute jälgimine. "Seal oli mingite kodutute ja alkohoolikute kogunemiskoht, kus nad käisid odekolonni joomas. Siis me luurasime neid seal, valisime välja mingi mehe, kelle nägu jäi meelde. Ilmselt ta oli ka mingi kojamees selle poe juures, me luurasime teda ja hakkasime lugu mõtlema talle, et mis inimene ta on," meenutas Kuningas üht viisi, kuidas ta lapsena aega sisustas.
Lisaks meeldis talle Anetiga Pae karjääri tühermaal Laagna teel sõitvaid autosid jälgida. "Seal oli tühermaa, kus oli kiviräbu ja prügi, käisime seal turnimas, vaatasime alla autoteele, kus bussid sõitsid. Hakkasime neid kividega pilduma, alguses sihtisime busse, kollased Ikarusid," meenutas Marten, et ühel autol õnnestus neil ka tuuleklaas katki visata, mille järel saadi korralik peapesu.
"Lapse teadvuses ei ole sellist asja nagu pahandus, tema lihtsalt tunneb uudishimu, tema lihtsalt teeb ja läheb oma loomulikust impulsist. Kui sellel hiljem on mingid mõjud või tagajärjed, siis see tempel pannakse vanemate poolt, et see oli pahandus," arutles Kuningas.
Kuningas meenutas, et mõne pahanduse järel pani isa teda ka nurka seisma. "Ma isa väiksena natuke kartsin. Ühelt poolt ma imetlesin teda, ta oli suur eeskuju, aga teiselt poolt kartsin, sest ta oli palju ära ja alati ei saanud sellist sidet nagu oleks oodanud. Ema oli jälle vastukaaluks, alati olemas ja sellevõrra nunnutas liigagi," ütles Marten.
Siiamaani kühm ninal
Raskeks läks Martenil siis, kui ta käis neljandas klassis ja talle sündis väike õde Lisanna. "Mingi hetk tundus elu kohutavalt ebaõiglane. Nüüd see uus inimene, õde ka ja otsisin mingit väljundit," ütles Marten, et siis oli tal iga päev päevik märkustest punane.
15-aastaselt sattus noormees ka valedesse seltskondadesse. "See oli periood, kus oli kõige olulisem leida kohti, pidusid või läbusid," meenutas Marten, et sattus Kunderi tänaval kokku kahtlase Eesti seltskonnaga, kellega ta hulljulgelt kaasa läks. "Ma tajusin ohtu, aga ma trotsisin seda. Detailidesse ei hakka minema, aga siiamaani on kühm nina peal. Mul taheti telefon ära võtta, see jäeti, aga raha võeti ära ja ikkagi klohmiti korralikult. Siis ma läksin paistes, üleslöödud näoga koju ja kui küsiti, et jumala eest, mis juhtus, siis ma ütlesin, et jooksin venelaste käest," meenutas Marten hädavalet.
Isa kamandas paistes näoga poja seina äärde ja tegi temast pilti. "Ma ütlesin, et kui sa vanemaks saad, siis ma näitan sulle seda pilti," meenutas Neeme Kuningas ning ütles, et saladuslikul kombel on pilt kaduma läinud.
Õnneks järgnes sellele aeg, kus Marten hakkas läbude asemel pöörama tähelepanu kitarrile.
Juba kaks aastat on ka Marten ise isa olnud väikesele Teodorile. "Kui ma räägin oma lühikesest isakogemusest ja kuidas see mind muutnud on, siis see on tekitanud arusaama kohusetundest. See on kõvasti edasi arenenud, ma usun. Ja see, mis ma edasi annan, et sellel on väga suur mõju. Iga väiksemalgi asjal. Ma püüan selles osas olla väga tähelepanelik," rääkis Marten oma kogemusest.
Väike Teodor inspireerib isa ka muusikat tegema. "Näeb, et mul on kitarr ja toob selle igal hommikul, et mängi nüüd pilli, ise veel poolunes," kirjeldas Marten.
Neeme Kuningas lisas, et ootas vanaisaks saamist pikisilmi. "See igatsus või soov vanavanemaks saada on mõneti vaev ja piin ja ootus. Eks sai natuke tögatud ka, et mis jama see on, et nii kaua ootama peab, et vanavanemate rõõmu tunda," ütles Neeme.
Ta lisas, et tegelikult ta kardab väikseid lapsi ja ootab aega, mil lapselaps juba asjalikum oleks. "Martini väikse poja Teodori näitel ma olen öelnud, et hirmus armas poiss, hästi vahjva ja õudselt meeldib temaga tegeleda, aga ma ootan seda hetke, kui me saame hakata suhtlema," lausus ta.
Toimetaja: Rutt Ernits