"Kuue päeva pärast olin ma selle omanik. See läks üllatavalt kiiresti. Enam tagasiteed ei olnud," tunnistas Kollist.

Varsti 40aastane Omedu oli omal ajal puksiirlaev, mis Peipsil ja Emajõel suurtel praamidel manööverdada aitas.

"Ta oli selline tõsine tondiloss. Vana laev, aga see kõige tähtsam osa, mis oli põhi, see oli okei. Vähemalt nii palju kui asjatundjad vaatasid. Ülejäänu oli kõik muidugi nagu ikka. Vanad kajutid, meremeeste riided," rääkis ta.

Viimastel aastatel oli Omedu kuulsus tuhmunud. Laev seisis nukralt pukkidel ja ootas omanikku, kuni saabuski Riho, kes kohe ehitama hakkas.

"See laev on kahes astmes. Ta on üle löödud terassilauaga. Seal on mõnus olla. Sa saad sinna tulla, seal aega veeta. Sa tuled nagu rannabaari välismaal."

Kuigi peolaev hakkab juba valmis saama, ei ole kogu teekond olnud sugugi nii lihtne. "Vahepeal oli juba tujude langus, et äkki ikka ei teeks seda. Päris mitu korda käis see läbi, et on seda vaja." Ta lisas, et kui sa avalikuks, et laev on müüdud ja sellest plaanitakse peokoht teha, helistasid talle mitmed ametid, kes selle idee kohe maha matsid.

"Mina lootsin, et äkki toetatakse, aga tehti põhimõtteliselt kohe maatasa. Ma mõtlesin, et vanakooli vennad, ju vist neil on mingil määral õigus, aga ma ei olnud sellega kuidagi nõus. Ütlesin, et jajah ja oligi kõik," meenutas Kollist ja rääkis, et juba on ta saanud ka kõne naiselt, kes tahab tema peolaeval pulmapidu pidada.