"Me hitt-toode on klarett, mis on 15. sajandist pärit vürtsivein. Retsept on 1467 kirja pandud ja seal on sees kaneeli, ingverit, muskaadiõit, safranit ja punast veini," rääkis muuseumiemand Katrina Kaljumäe.

Keskajal oli klarett müügil rohuna. "Me saame öelda, et ta on üldtoniseeriv ja aitab vereringele kaasa, aga tänapäeval me teda enam päris rohuna müüa ei saa. Aga ta ergutab. Ajab hommikul särtsu sisse ja siis on päevaga hea edasi toimetada. Aga ta oli lihtsalt raehärradel ka selline lemmikjook. Teda ei saanud müügist maha võtta, sest raehärrad armastasid teda tarbimas käia."

Raeapteegi muuseumiosast leiab konnasid, nahkhiiri, siile, rästikuid, mis on apteegis selle ajaloos päriselt müügis olnud. "Näiteks, kuivatatud kärnkonnad olid katkuravim, mis muidugi sisaldas väga suures osas puhast usku, sest katk teatavasti võttis ikkagi väga paljud inimesed kaasa ja kui neid lihtsalt kuivatatud kärnkonnadega ravida oleks saanud, siis oleks sellele katkule piir pandud palju varem," rääkis Kaljumäe.

Siili kasutati mitmel moel. "Siili uriinist tehti silmatilkasid. Aga meil on siin ka põletatud siil, mis oli rohkem selline spirituaalsel eesmärgil, et haigus majast ära läheks, et õed-vennad või ema-isa samasse haigusesse ei jääks, siis põletati siil surnu voodi kohal ja siis pidi see haigus majast lahkuma."

Keskajal kasutati potentsiravimina hirvepeeniseid. "Teda anti meestele jupikaupa kaasa ja saadeti sellega koju katsetama," märkis Kaljumäe.

Aga riiulitelt leiab ka pleegitatud koeraväljaheited, mis Kaljumäe sõnul võiks ka töötada. "Ta pidi kõhu korras hoidma." Samamoodi müüdi aga Raeapteegis ka inimliha. "See töötab väga hästi, sest see oli mürgistuste välja saamiseks, oksendama ajamiseks. Praegusel ajal ja ka keskajal ei suutnud inimene süüa teise inimese liha ilma, et see tal südant pahaks ei ajaks."

Samuti oli apteegi valikus muumiatükid, mida tuli kaugelt üle mere tuua ja mis olid ka kallid ning millest tehti essentsi. "See sobis raehärradele, aga kindlasti mitte tavainimestele," tõdes Kaljumäe.