Mis saatega on tegemist?

"Lil Saates" on luubi all uue laine räppmuusika - trap, SoundCloud räpp, mumble. Aga üldisemalt kõik hiphop, mis pole traditsiooniline hiphop, kuigi ka sellest vallast on lupsanud lugusid eetrisse.

Saadet alustades oli kuskil alumisel ideekorrusel plaan mängida natuke vahele ka weird shit'i, eksperimentaalset elektroonikat, aga pole võimalik. Esiteks - tapaks vaibi. Teiseks - seda uut räppi tuleb iganädalaselt nii palju peale, et lihtsalt ei mahukski. Vabalt võiks kahetunnist "Lil Saadet" teha iga nädal.

Artist, keda oled kõige rohkem oma saates mänginud?

Ma pigem spekuleerin kui lähen praegu "Lil Saate" playlist'idesse statistikat tegema. Eesti artistidest tõenäoliselt keegi, kes on lisaks andekusele ka keskmisest produktiivsem. Kahtlustan, et see võib olla Eutanaa$ia näiteks. Välismaistest on peamised kahtlusalused Playboi Carti, Duwap Kaine ja na$karmoney. Produtsentidest Pi'erre Bourne.

Kuidas leiad uut muusikat?

Kogu see uue laine hiphop levib valdavalt digitaalselt. Füüsilisi plaate tehakse ülimalt harva, millest on mul veidi kahju, sest tahan endiselt muusikat omada. Tahan, et plaat oleks käes ja riiulis. Aga noh, ajad on sellised, et…

Eesti muusikat jahin SoundCloudist. Kuulan lugusid seal läbi, mööda keerdkäike katsun uusi artiste leida, panen ennast neid follow'ima jne. Kui leian väärt loo, katsun artistiga ühendust võtta ja palun, et ta mulle selle saadaks. Paljusid tülitan üsna sageli. Ja seeläbi on mitmed artistid käitumas õnneks juba ka nii, et kui lugu saab valmis, siis saadavad selle kohe mulle.

Kutsun ka saates üles endale lugusid saatma. Kutsuks ka siin - kui teed uut, põnevat, teistsugust hiphoppi, siis saada mulle kuulamiseks aadressile siim@ekspress.ee. Huvitavad ka biidid, s.o instrumentaalid.

Välismaise muusika leidmiseks tuhlan peamiselt Spotifys. Samamoodi sätin end huvitavatena tunduvaid artiste follow'ima, kammin ja kammin nende artistidega seotud artiste jne. See on lõputu labürint, rägastik, uued uksed, aknad ja koridorid avanevad kogu aeg.

Kes on sinu iidolid?

Iidoleid on mul tuhandeid. Ma tõesti imetlen, matkin, kadestan väha paljusid inimesi. Aga ebajumalaid on mul üks. Prince. Mul on temaga üsna obsessiivne ja isiklik suhe ja ning seda enam-vähem alates 10. eluaastast.

Ei möödu päeva, kus ma ei mõtleks temale või ei laulaks peas mõnd tema lugu või ei kuulaks tema muusikat. Ma kahtlustan, et see kiiks on mu DNAsse juba murdnud. Olen veendunud, et nii erilist artisti nagu oli Prince 1980ndatel (jah, just see on see põhikümnend) minu jaoks rohkem ei tule. Seda pole võimalik ületada.

Ma leian ka, et see uus must muusika - nii mainstream kui põrandaalune trap, on hetkel just see muusika, mis tekitab minus tundeid ja efekte, mis on kõige lähedasemad Prince'ilt saadud emotsioonidele. Uuenduslik must muusika, mingisugune ulme, veidrus, arrogants, häbematu seksuaalsus on sees.

Kas ise raadiot kuulad? Kui kuulad, siis mida?

Kuulan. Aga jube igav vastus, kuulan just Raadio 2. Juhuslikult - näiteks taksodes - satun ka teistele jaamadele peale ja olen enamvähem kursis, mis neil kanalitel toimub, aga kui raadio käima panen, siis ikka Raadio 2.

Peamiselt hommikusel ajal, ärkamise taustaks - see aeg jääb minu jaoks ajavahemikku kella seitsmest kella üheni. Aga ka õhtuti teinekord, ka järelkuulan paiguti. Esiteks mind huvitab, mis Raadio 2's toimub - nii ajakirjaniku kui muusikahuvilise nurga alt, teiseks huvitab mind, mis muusikas toimub ja ainus raadiojaam, mis seda peegeldab, on Raadio 2. Kolmandaks ma tunnen ja tean vist enamusi õhtuse vööndi tegelasi, kes oma žanri asju veavad, ja mind huvitab, kus nad siis oma asjaga parasjagu on.

Vinüül, CD, mälupulk, arvuti või miski muu? Miks?

Nii raadios kui diskorina eelistan mängida mälupulgalt, teinekord on abiks ka arvuti. Puhtalt mugavuse pärast. Vinüülid ja CDd jätan koju - ma ei taha neid väga trööbata, just diskorina tegutsedes võib seda plaatide kurnamist ette tulla. Pluss - tassimine, milleks! Pluss võimalus, et kaotad plaadid ära või keegi virutab ära, milleks!

Mälupulki on ka muidugi shitaks kaotsi läinud, neist on kahju, aga mitte nii hullult kahju.

Mugavus on mega, ohutus on hea. I love pulk.

Plaat, mille võtaksid kaasa üksikule saarele? Miks?

Nojaa, ma tean seda standard-küsimust küll, aga… suur tahtmine on anda sellele mingi naljavastus. A la Nirvana "Nevermind" või Kino best-of, aga okei, oleme tõsised.

Ja kui tõsiselt rääkida, siis plaadid, mille puhul mul ehk tõesti mitte kedagi teist ja midagi muud vaja pole, on My Bloody Valentine "Loveless" või Public Enemy "Fear of a Black Planet" või Prince & The Revolution "Purple Rain.".

"Loveless" sellepärast, et ma ei näe võimalust, et selle muusika salakambrid, kihistused ja ilu mulle kunagi lõpuni selgeks saaks.

"Fear of a Black Planet" sellepärast, et selle funkist ja hüsteeriast, allhoovustest ja detailidest pole ka võimalik tüdineda. Tantsupidu vihaste uudiste saatel.

Ja "Purple Rain"… Prince'i tipp-albumitest olen ma aastaid "Purple Raini" kõige igavamaks pidanud, või noh - kõige labasemakski äkki, aga pärast surma on loksunud arusaamine sinna, et see tema kõige edukam plaat on ka tema parim plaat. Kiiskab nii sisse kui välja. Ma võtaks muidugi hiljuti ilmunud deluxe-versiooni, kus on lisaplaadid B-poolte ja avaldamata lugudega.

Kui minekuks läheb, tuleb mul siis paluda mõnel inimesele öelda number ühest kolmeni. Kõiki neid plaate peab muidugi ka maksimum volüümil kuulama ja üksik saar on selleks perfect. Ma loodan, et saarel on bläästivat saundi võimaldav helisüsteem olemas. Ja siis karjuks üle selle: "Never find a brother like me go solo!"

Viimane plaat, mille ostsid?

Kusjuures… See on kõige raskem küsimus siin ankeedis. Sest muusika, mis mind viimasel ajal kõige rohkem tõmbab, ilmub pigem ainult digitaalselt. Teiseks seetõttu, et ma millaski vihastasin enda maniakaalse plaatide kogumise kombe peale (see on eraldi pikem jutt, mida ma ilmselt kõigile rääkida ei tahakski).

Aga tõenäoliselt mu venna kauplusest Biit ostetud ports vinüüle, millest enamuse moodustas Eesti underground tantsumuusikute asjad, või siis kotitäis kassette Trash Can Dance plaadifirma bossilt Trash. Ei kujuta ette, mis see õige vastus on, sest tõesti ei mäleta viimast plaatide ostmist.

Ma tean, mis mul ostmata on, ja süda kripeldab nende pärast. Talboti album ja Animal Collective'i viimane… Aitäh, et meelde tuletasite ja mind uuesti murelikuks tegite.

Viis lugu, milleta ei kujuta enda elu ette?

Mängupoi$$ Käru "Thoti".

Väike Kelder "Kiire".

Eutanaa$ia "Etkassa".

Pluuto "Mesimagus"

HeKDÏK"Tere".

Lugu (või plaat), mida oled alati vihanud? Miks?

Oleksite võinud 10 või 15 aastat tagasi küsida. Ma ei viitsi enam lugusid, plaate, artiste, žanreid vihata. Okei, jah, ma tajun, kui midagi kuuldes tunnen pungitavat viha, aga mul ei jagu enam ajumahtu selle viha meelde jätmiseks. Tänapäeval on nii palju erinevat muusikat käeulatuses, et millegi vihkamiseks tuleb eraldi aeg leida. See on ju ajaraiskamine.

Aga okei. Võib-olla midagi, mida ise olen kunagi väga kõrgelt hinnanud ja esile tõstnud. Näiteks Jill Scotti "Who Is Jill Scott?". Kogu see nu-soul liikumine tundub mulle takkajärgi jube ja vastikult nunnutav. Öäk. Aga ma ei välista, et aasta, kahe või viie pärast ma sellesse plaati taas totaalselt kiindun. Ja igikestvat armastust vannun.

Miks peaks sinu saadet kuulama?

Momendil - ma mõtlen talve 2019 - sellepärast, et "Lil Saates" kajastub praeguse hetke kõige elavam noortekultuur. Päriselt. kui on soov kursis olla uue noortekultuuriga, siis kuula "Lil Saadet".

See Soundcloudi räpi esile kerkimine on minu 1992. aastal alanud muusikaajakirjaniku karjääris erakordne. Ma ei mäleta ühtki nii elavat, nii õitsevat, nii rabelavat scene'i Eestis ka muusikafännina. Põhjuseid on kindlasti mitmeid ja need ei pruugi kõik puudutada seda, et nüüd on Eesti noortel mingi varemolematu loominguline puhang, aga olgu põhjus tehnoloogia käepärasemaks muutumises või mitte, siis registreerima seda siiski peab.

Ja ma ütlen seda täiesti ennast ja saadet puhevile ajamata - minu meelest on see fakt. Äkki on praegune olukord võrreldav 60ndatega, kui noored Linnad, Grapsid ja Mäed saagisid vineerist kitarre välja ja esitasid sahisevast Radio Luxembourgist kuuldud biitmuusika hitte kultuurimajades ja tehaste-vabrikute saalides.

Loe täpsemalt saate "Lil Pidu" Facebookist ja Instagramist.