Maire rääkis "Jõulutunnelis", et ehmatus, kui esimese rasedusega kõik kohe viltu läks, oli tohutu. Seda enam, et kirjandust või muud infot rohkem kui 40 aastat tagasi praktiliselt polnudki. Värsked lapsevanemad nägid oma linnupoega esimest korda alles kaks nädalat pärast sündi, imepisike Ene kaalus esialgu vaid 920 grammi ja hakkas pärast sündi veelgi kaalu kaotama, kuni oli vaid 780 grammine. Esimesed kaheksa elukuud veetiski laps ainult haiglas.

"Kui ta seal kirurgias oli - ainult mähkmete sees, mul oli nii kahju, et laps peab nagu alasti seal olema. Ja siis ma tegin need esimesed papukesed ja needki olid suured," meenutas ema saates. "Vaatasin, kas ikka boksides tuled põlevad ja kas ma kuulen Ene häält."

Maire kõrval on need aastakümned siiski seisnud ka vapper abikaasa Mart, kes kuulutas kohe, et vaatamata erivajadustele ei jäta ta tütart ega peret iial. "Tollel ajal ei olnud ka mitte mingisugust kirjandust enneaegsete kasvatamisest ja ka pimeda inimese kasvatamisest. Nii et praktiliselt ema ja isa, minu vanemad olid iseõppijad. Nad olid väga tublid iseõppijad," rääkis Maire.

Ene, kelle kohta selgus, et ta ei näe, sai koolihariduse kodus õppides, pidevalt käis külas nii klassi- kui ka klaveriõpetaja. Naine on väga musikaalne ning esineb nüüd sageli kontsertidel.

Tänaseni saadab ema tütart enamikel käikudel väljaspool kodu, kuid ütleb samas, et pole kunagi tundnud, et on tütre pärast millestki ilma jäänud.