Mitmikute ema: kõige raskem on emotsionaalne pool
Sel nädalal on eestlasi rõõmustanud uudis, et pühapäeval sündisid Tallinna keskhaiglas nelikud. Kolmikute ema Eger Karuse kirjeldas oma elu mitmikutega ja tõdes, et suure rõõmu kõrval on ka palju tööd.
Karuse, kes sünnitas 2008. aastal kaks poissi ja ühe tüdruku, tõdes, et esimest aastat kolmikutega meenutades on mälus ainult tühi auk. "Mulle tundub, et aju on blokeerinud rasked ja halvad emotsioonid. Jääb meelde, et oli küll raske, aga polnud hullu. Selle aja sees olla on mingitel päevadel ikka väga hull. Füüsiliselt ja emotsionaalselt sul ei ole võimalik nii palju pakkuda, kui oleks vaja," tõdes Karuse "Vikerhommikus".
Uudis kolmikute ootusest tuli naisele täiesti ootamatult. "Kui ma seal naistearsti kabineti lavatsi peal lamasin, siis esimene emotsioon oli uskumatu, et tegelikult see ei toimu minuga, see ei ole võimalik. Kuna ma olin valmis, et ma saan lapse, siis see tundus pikalt veel uskumatu," meenutas naine.
Midagi hullu naine siiski kolmikute ootusest ei uskunud. "Ma olin noor ja loll siis. Ma ei osanud veel karta, ma olin 25-aastane ja muretu. Kuna mul rasedusega ei olnud ühtegi probleemi, mul ei olnud halb olla, siis mul ei olnud ühtegi kartust," tõdes ta.
Rasedus ei möödunud siiski täiesti muretult ning kolmikud tulid ilmale kaks kuud enneaegsetena. "Esimesed poolteist kuud olime me enneaegsete laste osakonnas haiglas, oleks võinud juhtuda mida iganes, aga õnneks nad on terved ja kõik on korras," lausus Karuse.
Karuse meenutas, et haiglast koju jõudes kulus iga vaba hetk kolmikute eest hoolitsemisele. "Kõige raskem on ikkagi see emotsionaalne pool. Kui tavaliselt on sul üks väike beebi, kelle puhul kogu sinu kohalolu kulub ära ja kui sul on neid kolm, siis ma kogu aeg tundsin, et mul reaalselt ei ole võimalik nii palju nendega tegeleda, kui neil on vaja. Mis tähendab, et lõpuks keegi kogu aeg karjub," tõdes Karuse.
Naine lisas, et kogu aeg karjuvas foonis elada oli üsna raske. "Kui lapsed läksid poole kohaga sõime natuke enne kahe-aastaseks saamist. Ma mäletan, kui ma olin tööl, teised inimesed tegid tööd ja mina mõtlesin, et issand kui hea, ma saan puhata," naeris naine.
Õnneks oli Karuse sõnul suureks abiks laste isa, kes pidevalt juures oli ja aitas. "Tegelikult kolmikute puhul ja ka nelikute puhul olekski vajalik, et mõlemad vanemad saaksid kodus olla vähemalt esimesed paar aastat," arvas Karuse.
Väliskeskkonnaga puutus Karuse kahe esimese aasta jooksul harva kokku. "Vahel, kui keegi külla tuli, siis loomulikult, aga lõppkokkuvõtteks see aeg kulus kõik ära, lihtsalt ei olnud aega muid asju teha," selgitas naine.
Praegu on kolmikud üheksa-aastased ja käituvad Karuse arvates nagu tavalised õed ja vennad. "Nad ikka kaklevad korralikult, kui on midagi, sest üldiselt peab kõik olema millimeetri pealt võrdne ja kui ei ole, on suur ebaõiglus. Teiselt poolt nad väga-väga hoiavad üksteist," kirjeldas naine elu kolmikutega.
Toimetaja: Rutt Ernits