Kuidas käib väga vanade raamatute päritolu tõendamine, rääkis Novaatorile raamatufragmendi leidja Tartu ülikooli raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonna raamatukoguhoidja Kaspar Kolk Seni Tartu ülikooli teadusportaalis Novaator.

Kuidas tekivad kahtlused, et pärgamenditükk ei pärinegi mitte käsikirjast vaid hoopis väga vanast trükisest? Kas tööle hakkab vaist või paneb kogenud silm kohe tähele mingeid eritunnuseid?

Põhiline on ikka lihtsalt kogemus. Töötan käsikirjadega, aga mõnevõrra olen kokku puutunud ka varaste trükitud raamatutega. Hakkab üsna kohe silma, kui read ja veerud on sirged ning tähekujud identsed. Olgu käekiri kuitahes kalligraafiline ja ühtlane, inimene kirjutab ikka sama tähte pisut erineva kaldega, erinevate konksukestega, erinevate paisutustega. Tähtede kõrgus kipub sageli varieeruma. Trükikirjas on tähekujud paratamatult eriliste kõrvalekalleteta, trükipressi surve ja seega ka värvi intensiivsus on enam-vähem sama. Aga vaatajale, kes eriti hästi asja ei tunne, võib see kõik tõesti märkamata jääda. Seda enam, et leitud fragmendid on tihti suhteliselt määrdunud ning sageli ei teatagi, et raamatuid trükiti kunagi ka pärgamendile.

Kuidas käib kõige vanemate trükitud raamatute ehk hällitrükiste päritolu tõendamine?

Esmalt tuleb määrata tekst. Tänapäeval saab muidugi alustada veebiotsingust; kui see ei aita, peab pöörduma tekstiandmebaaside poole. Kui andmebaasidest ka ei leia või pole vajalik andmekogu piisavalt kiiresti kättesaadav, tuleb analüüsida teksti sisu, äkki annab see mingeid pidepunkte.

Siis võivad appi tulla näiteks erinevate tekstitüüpide pealkirjade, algusfraaside ja sisukordade loendid, kui keegi on neid välja andnud. Väikese fragmendi puhul teeb asja raskeks see, et mõni teos ei pruugi olla see, mis ta esmapilgul tundub olevat, vaid hoopis arvatud teksti tsitaat mõnes teises raamatus. Näiteks keskajal olid väga tavalised piiblitsitaadid.

Kui tekst on enam-vähem käes, saab asuda šrifti juurde. Inkunaablite puhul on põhiliseks abimeheks Konrad Haebleri 20. sajandi algul koostatud kataloog inkunaablite šriftidest. Näiteks gooti šriftid on seal klassifitseeritud suure M-tähe kuju järgi. Seal on öeldud, millist M-tähte ja kui suurena keegi omaaegsetest trükkalitest kasutas. Seejärel ei jää muud üle, kui töötada läbi sobivate trükikodade loend, mis on tänapäeval vabalt kättesaadav näiteks Briti raamatukogu inkunaablite andmebaasis ja selgitada välja kahtlustatavad teosed.

Paljud hällitrükised on digiteeritud ja veebis kättesaadavad. Kui kahtlustatav raamat on veebis olemas, jääb üle ainult lehitseda ja võrrelda. Kui see pole veel veebi jõudnud, küsime abi välismaa kolleegidelt. Otsime andmebaasist, kus leidub kahtlustatava teose terviklik eksemplar ning pöördume tolle muuseumi või raamatukogu poole. Edastame võimalusel lehekülje numbri ja muu väljaloetava info, lisame käsikirja foto ning palume seda võrrelda.

Enamasti vastatakse kiiresti ja lahkelt, sageli lisatakse ka oma eksemplari vastava lehe foto ja võib juhtuda, et selle kirjavahetuse tulemusel jõuab info Eestis asuvast trükisefragmendist kohe rahvusvahelistesse andmebaasidesse.