"Me tahame kindlasti tagasi minna, sest see paik on meile hästi südamesse jäänud ja need inimesed on südamesse jäänud," rääkis Roosma Vikerraadio saates "Jutusaade".

Ta ütles, et võiks Siberisse lausa elama jääda. "Ma hea meelega teeksin seda, aga meie jaoks ei ole Vissarion see, keda me usume ja järgima peaksime. Kõik see, mida ta oma rahva ja kogukonnaga teeb, selle keskel me tahaksime elada," lausus Roosma.

Tema sõnul ei ole probleemi, kui ka tema kaks poega saaksid teises keeles hariduse. Roosma lisas, et tagasi Eestise oli temal ja tema perel väga keeruline tulla.

"Me elasime pikka aega vati sees või mullis. Tagasi tulla oli hullem kui sinna minna," selgitas Roosma. "Ma arvasin, et tagasitulemine on veel hullem, aga inimesed on ikka päris toredad," ütles ta.

Elasid paradiisis

Roosma ütles, et kui nad vaatavad perega Siberis elatud ajale tagasi, siis leiavad nad, et see oli paradiis.

"Elamine väikeses kogukonnas, kes loovad uut maailma, annab meie Siberile hoopis teise varjundi. See erineb varem nähtud Siberist, et inimesed ei tarbi alkoholi ja see annab elule hoopis teise mõtte," selgitas Roosma.

Tema sõnul loovad kohalikud Vissarionlased paremat maailma, kus inimesed võiksid elada nii, et kasutavad ära kõike, mis neile antud on ja kasvatades ennast iga päevaga paremaks.

Naine lisas, et paljud suhtuvad kohalikesse suure üleolekuga, eriti venelased ise. Tema enda pere läks Siberisse õppima. "Me läksime tõesti teada saama ja õppima, mis seal kogukonnas on nii head, mida need inimesed usuvad ja tahavad ja mida on meil nendelt õppida," ütles Roosma ja lisas, et Vissarionlastega kooseksisteerimine oli meeldiv.

Kui dokumentaalfilmid Vissarionlastest on üldjuhul naeruvääristavad, siis Roosma mehe Arbo Tammiksaare film keskendub pigem kohalikele lastele. Roosma kinnitusel tuleb film välja järgmisel jaanuaril.

Käsil uus kommuuniprojekt

Kuigi Roosma perest valmis ka telesari "Meie aasta Siberis", siis sellest materjalist uut sarja või raamatut ei sünni. "Sari on tehtud ja nii ta jääb, ma arvan," ütles naine.

Praegu on tal käsil hoopis kommuuniprojekt, mis seisneb selles, et vanemad inimesed alavad koos, teevad tööd ja aitavad üksteist. "Ma olen sellega natuke tegelenud, see on minu meelest asi, mis on Eestis kindlasti puudu, aga ka kogu heaoluühiskonnas," lausus naine.

Tema sõnul peab praegune süsteem muutuma. "Peab olema mudel, mis töötaks kõigile," ütles Roosma. "Oluline on see, et sa ei osta teenust, vaid sa oled ise osaline, kui sa oled piisavalt hea," selgitas ta.

Roosma hakkab projektiga aktiivselt tegelema ning otsima inimesi, kes võiksid esimese kogukonna püsti panna. "Mida ma siberielu jooksul nägin, oli see, et inimesel on vajalik olla vajalik ja kui teised inimesed teda vajavad, siis ta on õnnelik," ütles Roosma.

Ta lisas, et kommuun võiks valmis olla juba viie aasta pärast, kuid selle tõeliseks toimimiseks läheb ligi kümme aastat. "Praegu hakkan ma kohtumas käima vanemate inimestega," rääkis ta oma järgmistest sammudest.

Tuuli Roosma kolis oma perega Siberisse Guljajevka külla eelmisel kevadel ning naasis selle aasta jaanuaris.