"Plaan oli kõndida 666 meetrit Bratislava kesklinnas. Mitte lihtsalt kõndida ühes suunas, et tehtud, vaid et rohkem vastupidavuse kategooriasse minna, alustasin kõndimist päikesetõusuga ja lõpetasin päikeseloojanguga, ehk kõndisin slackline'il 12 tundi järjest," ütles tasakaalukõndija Jaan Roose.

Roose kõndis lindi lõppu, istus paar minutit, venitas ennast ja kõndis siis tagasi. "Aga liinist lahti ennast ei ühendanud."

Hommikul kõndimist alustades oli Roose sõnul ebareaalselt ilus ja nii udune, et ei näinud linna enda all. "Hirm peab olema, paranoiline ilm, et kas kõik on hästi tehtud. Muidugi kõrgustega harjub ära," tõdes tasakaalukõndija.

Kõik ei läinud siiski nii nagu ta oli plaaninud, sest nädal enne kõndimist jäi ta haigeks. "See oli esimene projekt, kus ma olin kõige vähem liini paigaldamise juures ja mu tiim pidi liini ise paigaldama."

Tasakaal kadus kõndimise ajal ära neli-viis korda. "Sada meetrit on piisavalt kõrge, et mind veel alt näha oleks ja mina kuuleks alt inimesi. All lossi juures oli ehitusplats, kust tuli nii palju müra, et ma ei kuulnud oma klappidest muusikat," tõi Roose välja.

Õhuskõndijate seltskond maailmas on kasvanud. "Tatjana liigub trossisarnasel köiel, mis on väga pingul ja ankurdatud iga paarikümne meetri tagant. See on teistmoodi tasakaalu hoidmine, temal pole turvavarustustki. Slackline ei ole kuidagi toestatud, vaid liigub tuule käes," selgitas Roose.