"Konkurents oli tugev," ütles Sander Orukivi, kes vastutas peamiselt tuuliku kere disaini eest. "Minu eesmärk oli luua võimalikult aerodünaamiline kere. Lisaks ka käigukasti süsteemid ja sisekonstruktsioon."

Daniel Simagin vastutas tuuliku aluse eest, mida valmis lausa kaks versiooni: esimesel juhul oli alus ehitatud nii, et tuulik on suunatud ühte kindlasse suunda, kust puhub tuul. Ameerikas tuli see ümber teha, sest võistlusel pöörati tuulikuid 90 kraadi.

"Seega me pidime saama seda keerata edasi ja tagasi. Nüüd see keerab meil 360 kraadi," kirjeldas ta.

Rasmus Orukivi tegeles tuuliku labadega, mis on veepudelitest toodetud ja 3D printeritega prinditud.

Noormehi juhendas Kenari Koonik TalTechist. "Kui ma tegin insenerikraadi, sain teadmisi juba uutele põlvkondadele suunata. Ehk siis sain kogu aeg tagasisidet, mida arendada, ja andsin nõu, kuidas nemad võiksid ellu viia," rääkis ta.

Selleks, et noorte tuulikut saaks ka välitingimustes kasutada, tuleks seda veel edasi arendada.

"Õues mõjutab kõik – UV kiirgus, niiskus, vihmasadu, lumesadu. Kui me nendest materjalidest toome selle välja, see läheb suure tõenäosusega kiiresti katki. Seega õuetingimuste jaoks peame seda veel arendama," ütles Simagin.

"Aga kindlasti me saame kasutada mingeid elemente tuulikust, näiteks labasid, mida me saime väga palju katsetada ja saime need üsna efektiivseks. Kindlasti mingeid käigukasti elemente saab kasutada ka päris tuulikus, et ta oleks võrdne teistega," lisas Sander Orukivi.