Karnö on pühendanud oma elu ja tegemised Eesti avastamisele. "Olen väga palju mööda maailma reisinud. Käinud Aafrikas, Aasias, kõik. Mina käisin enne Nuustakule minemist Pariisis ära. Tuli aasta 2020, maailma vallutas koroonaviirus, kuhugi ei saanud, aga minul oli taskus Islandi lennupiletid. Tahtsin üle vaadata helesinise laguuni, tulemäed, kuumaveeallikad, aga mitte kuhugi ei saanud. Aga ega ma ei hakanud siis kodus istuma," rääkis Karnö.

"Hakkasin vaatama niimoodi, et meil omal Eestimaal on ka need paigad olemas, kuigi mitte nii võimsad nagu Islandil. Aga kõige rohkem sarnaseid paiku leidsin Ida-Virumaalt, kus on toruallikad, mis kevadeti purskavad, helesinine laguun on täiesti olemas elektrijaama settebasseinides, Kukrusel on meie oma tuhamägi, kust tuli tossu. Sain aru, et miks ma pean käima välismaal, kui Eestimaal on nii palju põnevaid kohti."

Kesselaiust, mille laulis veebruarikuus Eesti Laulul kuulsaks Nublu, oli Karnö kuulnud, aga see ei olnud teda kõnetanud. "Kuigi ma olin selleks hetkeks juba väga palju Eestimaa väikesaari avastanud. Näiteks Keri või Aksi, millest paljud pole undki näinud. Väikesaartele pääsemine on keeruline. Ilm mängib suurt rolli, paadid ei pruugi tuule pärast välja minna," tõdes ta.

"Aga üldiselt sõltub Kesselaiule või teistesse erilistesse paikadesse pääsemine ikka sinust endast. Kui palju sa oled teinud eeltööd. Kesselaiule minnes uurisin põhjalikult ajalugu. Nublu laulu teame kõik, aga mina avastasin, et Nublu ei ole esimene, kes Kesselaiu laulu sisse pani. Nimelt kirjutas Reet Linna juba 1990. aastate alguses sõnad sellisele laulule nagu "Nõnda on saare peal hea", kus on ära mainitud ka Kesselaid."

Karnö sõnul on Kesselaid suvekodude pärusmaa. "Aastaringselt elab seal ainult üks püsielanik, saarevaht Elsa Vatter. Suvitajaid tuleb sinna paarikümne ringis. Nublu laulu video peale mõeldes meenub ka puuderpehme liiv, mida Kesselaiul loomulikult ei ole. Samuti kõik need palmipuud, mida seal ka loomulikult ei kasva," muigas Karnö.

"See-eest on seal väga ilus pankrannik, 8,5 meetrit kõrge. Kogu saar on selline, nagu käiksid ringi kunstisaalis. Pank on erinevaid kontuure täis. Avastasime, et üleval pool vaatab vastu Lydia Koidula nägu, kohe tema all Gustav Ernesaks. Kive on seal muidugi kohutavalt palju, turnimist on. Paradiisi sealt otsida ei tasu, matkasaapad tuleb jalga panna."

"Saare keskosa on valdavalt metsa täis. Samuti on saarel loetud kokku väga palju orhideesid, lausa 17 eri liiki. Mina olin seal juuni lõpus, mis on ka metsmaasikate õitsemise aeg, ja ükskõik, kuhu sa ka ei vaadanud, siis kõik oli punane. Nagu vere keskel kõnniks. Kesselaiul sõin elus esimest korda metsmaasikatest kõhu täis."

Kesselaiule pääsemiseks soovitab Karnö saada kokkuleppele mõne Virtsu paadimehega.