"Kui mina Naiskodukaitsega liitusin, oli julgeolekuolukord täiesti teistsugune, väga rahulik oli. Mind huvitas, milline on nende naiste motivatsioon, kes liitusid väga tugeva välise ajendi survel, sest seda Venemaa rünnak Ukraina vastu on," ütles Ulvi Karu, kes kaitses hiljuti bakalaureusetöö pealkirjaga "Kui me ise ei kaitse oma kodumaad, ega siis keegi teine seda ka ei tee. Kodanikuvastutus ja kriisivalmidus Naiskodukaitse näitel", kus uuriti viimase viie aasta sees Naiskodukaitsega liitunud naiste toonaseid motiive ja tänast valmisolekut. 

Karu tõi välja, et oli vastajaid, kes ütlesid, et Naiskodukaitsesse astumisega sai ta lahti ärevusest, mis valdas teda sõjaohu pärast.

"Hästi palju on uuritud noori ja noorte valmisolekut, aga vanemat vanusegruppi, mis jääb ülespoole 28 aastat, seni uuritud ei olnud. Minu uuringus oli kõige noorem osaleja 38-aastane ja vanim 60-aastane. Avastasin seda, et üle 50-aastastel on tekkinudrohkem vaba aega ja nad on valmis tegutsema, aga vahel vajavad nad tõuget või mingit ajendit. Paljude jaoks on Naiskodukaitse pigem nooremate valdkond," tõdes Karu.

Karu sõnul on ühiskonnas tekkinud õpitud abitus, et küll riik tuleb ja teeb ära, ise ei pea midagi tegema.

"Minu uuringus osalenud naised olid kõik militaarsusest hästi kaugel ja see tundus neile pigem pelutav. Kardeti, et Naiskodukaitses on militaarsust hästi palju ja kogu aeg peab relvaga ringi jooksma, aga nad ikkagi liitusid. Kõik liikmed peavad läbi tegema relvaõppe ja sõdurioskuste baaskoolituse, aga pärast selle läbimist võid sa valida oma suuna."

Ainult üks vastaja ütles, et temale alguses tundus nagu Naiskodukaitses tegeletaksegi ainult mõttetu supikeetmisega. "Ma ise olen köögist väga kaugel ja tänulik neile, kes seda viitsivad teha. Supikeetmine ei ole lihtne, see on ka füüsiliselt raske töö, aga see on ainult üks osa Naiskodukaitse tegevusest," tõdes Karu, kes on doktorikraadiga bioloog.

Karu tõi välja ühe uuringus osalenud inimese mõtte, kes ütles, et igal naisel võiks olla üks tuttav naiskodukaitsja.