"Linnas autoga sõita on suhteliselt keeruline, tuleb ikkagi leida igal pool liiklemiseks õige vahend. Kui on tarvis Euroopa teise otsa minna, siis lennuk, üle mere laevaga ja linnas on kõige lihtsam liigelda jalgsi," sõnas Pelgulinna Kooli direktor ja vanatehnikapoliitik Tõnu Piibur, kelle igapäevaseks sõiduvahendiks on Mercedes-Benz Typ 290 Lang (W18) aastast 1936.

"Tunnistan, et mulle meeldivad ilusad autod ja kogu taust on selles, et autod, mis mulle meeldivad ja mida ma tahaksin oma raha eest osta, algavad pooleteisest miljonist ja ma pean endale aru andma, et ilmselgelt ma neid endale lubada ei suuda. Järelikult on minu ainuke võimalus vaadata maailmas juba olemasolevate asjade hulgas ringi ja kui midagi sobivat leian, teha see oma kätega korda. Kui ei suuda osta, tee ise," muheles Piibur, kellel tööõpetus oli koolis läbi aasta viis.

Iga asjaga peab kaasnema Piiburi sõnul mingi emotsioon. Busse on tal sõbraga avalikus väljapanekus 16, sõiduautosid neli-viis, aga ta ei kogu neid ohjeldamatult kuskile kuuri alla.

Piiburi auto Mercedes-Benz Typ 290 Lang (W18) aastast 1936, mida ta hellitavalt kutsub Irmaks, on Eesti teedel järjepidevalt sõitnud 90 aastat.

Auto esimene omanik oli Johan Sihver, kes ostis auto oma nooremale perele lapselapse Jaak-Jüri sünni puhul. "Siis anti auto tellimus sisse. Pole teada, kas Johanil endal üldse lube oli. Auto on käsitöö ja seda hakati igapäevaselt kasutama. Johani minia Irma läks 1944. aastal viimase laevaga Eestist ära ja jättis selle auto sadamasse," meenutas Piibur.

Kuidagimoodi on auto terveks jäänud ja lõhutud pole seda autot kunagi, kuigi Piibur on juba üheksas Irma omanik. "Kõik on autosse väga hoolivalt suhtunud."

Piibur sai Irma enda kätte sõidukorras autona viis aastat tagasi sõbra käest. "Mida ma kogu selle projektiga öelda tahan, siis tehnikaringkondades oleks aeg vaadata, mis meil kodudes ja aida all olemas on ja mitte osta uusi autosid. Mujal maailmas areneb järjest rohkem uus tööstusharu nagu varuosade ja taastamise tööstus," tõi Piibur välja. "Kui inimene sõidab mõistlikult, siis ei lähegi midagi läbi. Kuludetailid on laagrid ja rihmad, aga need on kõik saadaval."

Piibur nimetab ennast vanatehnikapoliitikuks. "Aeg-ajalt võtan endale eesmärke, mis võiksid eesti tehnikakogukonda liigutada ühes või teises suunas, praegu nimetatakse seda vist suunamudimiseks. Kui ma sõidan sellise autoga ringi, siis kindlasti leidub inimesi, kes otsivad üles oma vanaisa auto ja teevad selle korda, sest kellelgi on see ju õnnestunud. Natuke nutti, käelist oskust ja pealehakkamist on vaja. Kui mina suudan nakatada kümmet inimest, siis nemad omakorda veel kümmet ja nii see entusiasm levib," tõdes Piibur.