"Kõige rohkem igatsen Ameerikast seda, et seal on, ka eestlaste hulgas, kogukonnatunne. Igal pool on kogukonnatunne. On Los Angelese eestlased, aga ka laste koolis oli vanematel kogukonnatunne, laste trennides. Ma tegelesin skautidega, töötasin ülikoolis, töötasin muusikaäris ja igal pool on kogukonnatunne. Sellest tunnen kõige rohkem puudust, sest meil on, see ei ole kriitika, vaid pigem näen selles arenguruumi, et Eestis on egopõhine ühiskond. Eestis on ikka number üks, et mis mina sellest saan," tõi Renee Meriste välja.

Meriste sõnul olid Ameerikas soomlased ja rootslased nagu Mustamäe ja Nõmme rahvas. "Saad kokku ja oled nagu samast kohast, sööd sama sööki, vaatad sama filmi ja jagad samu muresid ja rõõme," muheles Meriste.

"Muusikatalenti on Ameerikas hirmuäratavalt palju. On väga palju muusikuid, kes mängivad ülihästi, aga tähtede seis pole olnud õige, kuulsaks pole nad saanud," nentis Meriste. "Aga pole mingi kunst, kui oled muusikaringis sees, ka kuulsustega koos mängida. See juhtub, sest kõik muusikud on ju inimesed."

Muusika tegemine on Meriste arvates tänapäeval tohutult muutunud, see on läinud liiga lihtsaks, enam ei pea inimestega isegi füüsiliselt kokku saama. "Eesti muusikas konkurentsi pole ja see tähendab, et pingutama ei pea."

Meriste on spordiselts "Kalev" president. "Eesti spordis oleneb väga palju alast. Näiteks korvpallis mängib täna väga palju eestlasi Eestist väljas. Korvpall on hästi läinud käima. Maailma avanemine on toimunud, varem polnud nii lihtne Ameerika ülikoolidesse saada. Ameerika ülikooli sportlane on ikkagi kõrgendatud staatus, ülikoolid aitavad sportlasi väga palju," selgitas Meriste.