Margus Tabori häält kuulevad Hiiumaale reisijad esimese asjana, kui praamile astuvad ja viimase asjana, kui sellelt lahkuma hakkavad. Legendaarse hiidlase sõnul, kes tulijaid tervitab ja lahkujaid ära saadab, ei ole mõtet Hiiumaale lühikeseks ajaks tulla. "See, et sa korraks tuled Hiiumaale, ei ole jätkusuutlik. Sa ei saa aru, kus sa oled. Jube raske on niimoodi. Ega see saar ennast kätte ei anna," tõdes Tabor.

"Sellega on nagu noortega, kellel on mingis eas vaja teha kõike muud. Muidugi võib nimekirja järgi vanematega saarele ka tulla, aga enne seda on veel igasugu asju. Kümme asja, kui need kõik ära langevad, siis tulevad ka nemad, on üks või kaks päeva. Paar aastat tagasi jäi mul poeg Theodor (Tabor, toim.) kolmeks nädalaks siia näppu. Tegime ühte tööd siin ja siis lõpuks ta ütles, et ei taha ära minna."

Tabor märkis, et kõige õigem viis, kuidas Hiiumaad on kirjeldatud, on "saar, kus isegi aeg puhkab". "Siit sadamast hakkavad autod minema, lähevad laiali, ja ega siin saare peal kedagi ei näegi. Kui ujuma tahad minna, siis ära siia laeva-akvatoorumisse mine, aga siinsamas veidi eemal saab juba ujuda. Veidike maad edasi jõuad Suuremõisasse, kus on minu meelest Hiiumaa kõige ilusam ja imposantsem maja. Lapsepõlves ma küll seda vihkasin, sest seal asus kool," naeris Tabor.

"Lihtsalt vaata ringi ja lase endal olla. Mu tuttav küsis mult üks päev, et huvitav, kas see on kuskil kirjas, et paradiis saabub ainult pärast seda elu. Minu arust on paradiis siin," lisas ta.