Fotografiska Tallinnas on avatud uus näitus "Fotograafia jõud. Nähtavale toodud maailmad", mis tähistab ja toob kokku 127 kunstniku loomingu. Teiste seas on näitusel väljas rindefotograaf James Nachtwey looming.

78-aastane Ameerikast päris James Nachtwey on fotograafina töötanud 50 aastat, olles käinud kriisikolletes üle terve maailmas. Nachtwey tunnistas "Ringvaatele" antud intervjuus, et kuigi ta ei ole hirmu väga tihti tundnud, teab ta väga hästi, mis tunne see on.

"Vahel olen kartnud ka. Aga isegi kui ma ei karda, olen ikka teadlik tagajärgedest ja sellest, mis võib juhtuda. Püüan mitte käituda hooletult. Lähen servale nii lähedale, et veel alla ei kukuks," rääkis ta.

Konkreetset pilti, mis ta sellesse töösse armuma pani, Nachtwey ei mäleta. Küll aga mäletab ta, et need olid fotod Vietnami sõjast ja USA inimõiguste liikumisest, mis toimusid 20. sajandi lõpu poole.

"Piltidel nendest kahest suursündmuses oli mulle sügav mõju. Kuigi mul puudus fotograafiataust, otsustasin, et just sellega tahan oma elus tegeleda. Tahtsin järgida seda traditsiooni. Olin iseõppija, sellega läks palju aega. Mul polnud mingit rahalist tuge, olin üsna vaene. Aga ma uskusin fotograafiasse ja endasse ning ei andnud alla," meenutas mees.

Fotograafi sõnul on iga sõda erinev ning pole mingit šablooni, mis muudaks neid sarnaseks. "Kõik olukorrad on erinevad. Ühine on julmus, tapmine, häving. Kui viibida selles operatsioonisaalis, oled väga haavatav. Samamoodi nagu teised. Miski ei kaitse sind," lausus ta.

Aastakümnete jooksul on Nachtwey sattunud väga ohtlikesse olukordadesse. Muuhulgas on tal Lõuna-Aafrikas kuul juustest läbi lennanud.

"Pildistasin ühte tänavalahingut, kui üksteise pihta tuld anti. Mu hea sõber oli minu kõrval ja lasti maha, teine sõber sai tabamuse rinda, tema jäi ellu, üks mees sai kätte haavata. See kõik juhtus kiirelt. Olin inimeste rühmas. Et kuul mind ei tabanud, oli puhas vedamine. Kui hoolitsesin oma sõbra eest, kes oli tegelikult juba surnud, lendas kuul mul sõna otseses mõttes läbi juuste. See hetk on tegelikult ka videos," kirjeldas ta.

Piiripealseid hetki on Nachtwey töös veelgi ette tulnud – Afganistanis kukkus tema kõrvale reaktiivmürsk, mis ei plahvatanud; Iraagis visati talle sõitmise ajal käsigranaat maasturisse. Sellised olukorrad ei ole tema jaoks märk, et on aeg loobuda – vastupidi. "Minule tähendab see, et sa said tegevusloa, sind säästeti ja nüüd sa pead jätkama," on ta kindel.

Kogenud fotograaf näeb, et ajakirjandusel, olgu see siis trükiajakirjandus, saated või fotod, on võimalus muutusteprotsess käivitada. "Arvan, et meie töö mõte ongi rünnata enesega rahulolu. Rünnata asjade seisu ja inimeste mugavustsooni ning öelda, et millegi sellisega ei tohi kunagi leppida, see on täiesti vastuvõetamatu," rõhutas ta. "Info on üks muutuse võtmeelement."

2022. aasta aprillis käis James Nachtwey Ukrainas Butšas. Seal nägi ja pildistas ta Vene vägede tapetud tsiviilelanikke, Butša massimõrva ohvreid, kelle surnukehad lebasid mööda linna laiali. "Isegi kui olen oma silmaga näinud, on raske uskuda, et selline asi sai juhtuda. Et nii palju süütuid inimesi tapeti ja jäeti üle linna vedelema," tunnistas ta.

Butšas toimunud kajastamisel oli ajakirjandusel väga oluline roll, rõhutas Nachtwey. "Eriti just Ukrainas, sest Putin oli valetanud, et tema ei ründa tsiviilisikuid. Ajakirjanduse töö tõi välja tema valed. Graafiliselt. Tühistades kõik tema väited," avas fotograaf.

Nähes oma elus nii palju julmust, tõdes fotograaf, et ta kannab kõike kogetut endaga kaasas. "Nii tulebki elada. Seda ei tohi unustada. See on pidevalt mu meeles ja südames. Püüan olla sellega võimalikult õrn, aga sellest ei pääse," lausus ta.