"Kümme aastat tuleb tänaseks kokku, me saime tuttavaks ühisel töökohal," ütles Anneli Grünthal.

"Minu jaoks oli see, et ei taha probleemidele otsa vaadata ja hakkad põgenema nende eest. Kõige lihtsam on minna eemale, kui neid lahendada. Siis tekibki lahkumineku moment, " selgitas Germo Grünthal.

Anneli sõnul on lahkumineku protsess pikk, eriti kui peres on väikesed lapsed. "Meie puhul võttis see aasta. Meil ei olnud sellist asja, et keegi pettis või tegi teisele midagi hullu, lahkumineku mõte ei olnud minu jaoks šokk ega üllatus," tõdes Anneli. "Lihtsalt mina ei julgenud seda esimesena välja öelda."

"Mehena on väga keeruline abi küsida. Naistel on kergem võtta kolmas inimene vahele, kes aitaks seda lahkuminekut vahendada. Minu tunne oli alguses see, et olen mees ja suudan ise need asjad ära lahendada," nentis Germo.

Anneli tõi välja, et lahkuminek on väga raske. "Emotsioonid on laes, halvasti ütlemised, hääle tõstmine. See läks nii hulluks, et kogu selles virvarris ei pane enam lapsi tähele. Siis hakkas koitma, et me peame normaalsemalt selle asja lahendatud saama," nentis Anneli.

Perelepitaja eesmärk on, et lahku läinud paar suudaks ära jagada lapsed ja korda saada oma finantsilised asjad. "Need on põhilised asjad, mille pärast paarid kaklevad," tõdes Anneli.

Germo ja Anneli tegid perelepitusprotsessi läbi kaks korda. "Kolm kuud läks selleks, et me üldse jõuaks sinna ja kõik kokku võttis lõpuks umbes aasta aega. Põhiline oli laste heaolu," selgitas Anneli.

Germo ja Anneli jaoks lõppes perelepitaja juures käimine sellega, et nad on nüüd taas paar. "See ei ole tegelikult üldse perelepitaja eesmärk."

"Miks suhe varem ei toimunud, oli see, et sa ei taha endale neid probleeme tunnistada. Mul oli lapselik suhtumine asjadesse," sõnas Germo. "Probleemidega pusimine käib elu lõpuni. Nüüd enam ei reageeri nii palju."

"Nagu üks psühhoterapeut on öelnud, et paarisuhe on ime. Probleeme tuleb lihtsalt koos lahendada," ütles Anneli.