Kolmapäeval premeeris Eesti Kultuur lavastaja Merle Karusoos näitekunsti valdkonna peapreemiaga. Karusoo pälvis auhinna dokumentaallavastuste "Ma jätsin Ukraina 2022" ja "Ma ei jätnud Ukrainat" eest.

Lahkujate ja jääjate lugusid välja tuues pidas Karusoo oluliseks pilguheitu tulevikku. "Nemad teavad täna väga hästi, mis seisab neil ees, kui lõpeb see sõda. Kaks poolt peavad omavahel kokku saama," märkis ta. "Mul on tunne, et see – ma ei tea, ma arvan, et on palju inimesi, kes tahaksid mind parandada –, aga mul on tunne, et ukraina rahvas sünnib just nüüd selles samas sõjas, mis praegu käib."

Karusoo selgitas, et üksteist ei sildistata sõnadega reeturid ja patrioodid, vaid kõrvalehiilijad ja veteranid. "Paljud inimesed teavad, et neil on tulevikus vaja neid inimesi, kes Ukrainast ära läksid, sest nad suudavad aidata Ukrainat üles ehitada, aga neil ei ole mingeid mehhanisme, et neid kahte poolt kokku sulatada. Ja sellepärast olen mina need esitlused teinud, et vaadata neid kahte maailma ja mõelda."

Veteranidega suhelnud lavastaja sõnul ei soovi nad rahu sellistel tingimustel, kuhu poole see praegu tüürib. "Samas nad teavad seda, et see osa, mis on Ukrainast okupeeritud, on üles kasvatanud uue põlvkonna, kes Ukraina vägesid ei võtaks enam vastu kui vabastajaid. See on tragöödia. Nad teavad seda," nentis ta.

Kuigi lavale jõudvad lood on keerulised, on neid lavastaja sõnul ka helgust. "Inimestel on tegelikult rõõm, et keegi tunneb huvi, et nad saavad rääkida, nad saavad oma mõtteid avaldada, keegi paneb need kokku, keegi kuulab ja kuuleb neid mõtteid ning jätab sellele inimesele õiguse tema eluloole, ei hakka hindeid andma," avas ta.

Peagi täitub täismahulise sõja neljas aasta, kuid selle algus ulatub 2014. aastasse. Karusoo nentis, et kuigi pidev sõjast rääkimine on raske, ei tohi väsida. "Kui meie väsime sellest sõjast, siis see tähendab, et me ootame Ukraina kaotust. Nii lihtne see ongi."