Mis on sinu viimase aja lemmiklugu või -album?

See kõlab parasjagu kummaliselt, kuid, ausalt öeldes, naudin ma praegu kõige enam hoopis vaikust. Mu päevad on täis proove ja harjutamist. Praegu teeme ka hääletreeneri Zoja Hertziga igapäevaselt palju tööd, et Eesti Lauluks valmistuda.

Minu jaoks ei ole muusika kuulamine niisama meelelahutuslik kõrvaltegevus. Mu peas hakkavad muusikat kuulates käima kujutlused, kuidas see lugu live-esituses kõlaks ning mis emotsiooniga see lugu sisse salvestati. Ma hakkan kujutama ette ka erinevaid lavastusi suurel laval ning näen oma peas isegi mis näoga publikus inimesed on kui seda kõike vaatavad, mis laval toimub. Ma ei oska muusikat niisama taustaks kuulata – ma kas lähen kuulates sinna sisse või olen hoopis vaikuses. 

Muusika on mul muidugi südames ja on laule mida kuulan ikkagi pidevalt korduse peal. Et entsüklopeedia paksusest nimekirjast hetkeline lühikokkuvõte teha, siis nimetaksin Nova Twinsi pala "Glory". Tegemist on lihtsalt geniaalse bändiga, kus toores rokk ning naiste attitude kohtub modernse eksperimentaalse vormiga. Kindlasti kuuluvad praegu lemmikute hulka ka Yungbludi ja Aerosmithi ühise EP pealt lood "Wild Woman" koos Lainey Wilsoniga ja "Problems". Soovitan!

Mis eesootava finaali juures kõige hirmutavam tundub või mille üle kõige rohkem muretsed?

Selles mõttes on Eesti Laulu muremõtted sarnased sellele, mis igal korral kui lavale tuleb astuda: kas publikul on ikka tore? Samas ei saa salata, et tegemist ei ole sugugi tavapärase etteastega, vaid hoopis suure ühiskontsertiga, kus iga artist saab ainult ühe võimaluse ja esitada ainult ühe loo. Nende loetud minutite jooksul tuleb pakkuda publikule elamust. Tahan kindlasti anda endast laval maksimumi, kuid sealjuures protsessi nautimist mitte ära unustada.

Minu võistluslugu "Warrior" rokkpala, seega ei plaani ma puhaste nootide osas juuksekarva lõhki ajada, vaid keskendun hoopis eheda emotsiooni ja energia edasiandmisele. See särts, mis tuleb inimese emotsioonidest ei levi alati publikuni mööda laitmatut vokaalset esitust, vaid hoopis läbi tooruse ja tunde, mis artisti sees laval olles plahvatab. 

Loomulikult tahan austada oma lugu, publikut, bändi ja Eesti Laulu ning anda Unibet Arenal etteaste, mis oleks kõige selle vääriline. Loodan südamest, et need viis inimest, kes minuga sel momendil lava jagavad, saavad sellest kogemusest samuti ainult positiivset energiat. Imetlen neist igaühte ja olen väga tänulik, et saan just nendega seda momenti jagada. 

Samuti on mu ümber väga toetav tiim, kes on aidanud sellel kõigel toimuda. Meie koreograaf on Annabel Vinnal ning lavavisuaalid on teinud Estookin. Lihtsalt võrratud kostüümid on Karl-Christoph Rebase poolt loodud ja Lepatriinu ehk Triinu Paomets teeb laheda lavagrimmi. Kogu logistika ja organisatoorse poole pealt on mind aidanud Kalev Kuusik.

Lisaks bändile on meiega laval ka kaks vokaalselt väga võimekat lauljannat, Kärt Anton ja Kaia-Liisa Kesler, kes on punk-sõdalannade rollis.

Milline on sinu läbi aegade lemmik Eesti Laulu (või kunagise Eurolaulu) võistluslugu?

2018. aastal sattusin olema Eesti Laulu žüriis. Elina Nechayeva "La Forza" esitus oli hingematvalt ilus. Mäletan eredalt, kuidas saalis tundus, et inimesed publikus hoidsid terve esituse aja justkui hinge kinni. See oli väga võimas, nii vokaaltehnika kui ka visuaalse külje poolest. 

Märkimist väärib ka Winny Puhh, kes näitas, et olenemata üsna peavoolu soosivast platvormist, võib ka punkbänd jääda enesele truuks ja teha oma asja, jõuda nii öelda "suurde maailma". Mäletatavasti vaimustus neist ju ka moelooja Rick Owens, kes bändi ja nende pöörase etteaste moelavale tõi.

See on suurepärane näide sellest, kui muusikat ei võeta liiga tõsiselt, vaid tähtis on hoopis üheskoos nautimine ja lõbutsemine. Hea energia kandub alati ka vaatajani. Inspireeriv!

Kelle enda konkurentidest Eurovisioonile saadaksid? 

Tänavusi artiste vaadates jääb päris ausalt suu ammuli. Nii vinged muusikud, igaüks neist saaks Eesti esindamisega Eurovisioonil väga hästi hakkama. Minu kaks isiklikku lemmikut on aga Marta Pikani ja Ollie. 

Milline on sinu esimene Eurovisiooniga seotud mälestus?

Mäletan, et lapsepõlves võeti Eurovisiooni meie peres ikka väga tõsiselt. Meil olid igaühel ka isiklikud hääletustabelid. Kõrvalt vaadates võinuks meid kirglike jalgpallifännidega segi ajada. Emotsioonid ja kired Eurovisiooni-õhtutel ei jäänud neile sugugi alla! 

Kas oled juba ette kujutanud Eurovisioonile pääsemist?

Ilmselt pole saladuseks jäänud, et mul on väga elav fantaasia. Juba siis kui "Warrior" kirjutatud sai, olen visualiseerinud seda suurel laval kõlamas. Usun aga, et tähtis ei ole koht pjedestaalil, vaid hoopis see, kas usud seda, mida laulad ja artistina öelda tahad. Ning kas see resoneerub ka publikuga. 

Olen ka varem öelnud ja usun ka täna, et kui tänu sellele loole julgeb vähemalt üks inimene küsida abi, märgata abivajajat või võtta vastu otsuse, et ta väärib paremat elu, siis olen ma juba võitnud. 

See võib kõlada väga roosa-mannaselt, kuid loodan, et Eesti Laulu laval saab publik näha, kui tõeline see mõte minu jaoks on. Ma siiralt soovin, et inimesed saaksid elada täiel rinnal, mitte kestvas hirmus. 

Miks otsustasid seekord jälle sooloartistina osaleda?

Nii nagu peaaegu kõige muu puhul selle loo juures, juhatas mind sisetunne. Tundsin, et see lugu on täiesti eraldiseisev projekt nii Ziggy Wildi loomingust kui ka muust, mida olen siiani teinud. Minu jaoks on selle loo sõnum äärmiselt tugev ja tähtis ning vajas teistsugust lähenemist. Seetõttu olen endaga lavale palunud erikoosseisu muusikutest, kellega ma ei ole kunagi varem lava jaganud. Naljakal kombel olime me esimest korda kõik koos ühes ruumis alles muusikavideo filmimisel. Klapp oli silmapilkne. 

Kogu protsess laulu kirjutamisest Lätis Filmimuusika laagris kuni kahe muusikavideo loomiseni koos imelise ja inspireeriva tiimiga ning Eesti Laulu show ettevalmistamiseni on olnud minu jaoks loominguliselt väga laadiv. Olen seda kuulnud ka teiste tiimiliikmete käest. Kõik inimesed, kes sellesse projekti on sattunud, on pannud sellesse ka tükikese enda teekonnast. Ja ainuüksi see on minu meelest väga ilus. 

Samuti on mul ääretult hea meel, et selles loomejõus saime koos seitsme Eesti kunstnikuga teha heategevusliku näituse, et toetada Tallinna Naiste Kriisikodu. On väga oluline mõista, et meil muusikutena, eriti Eesti Laulul osaledes, on enda päralt meeletult suur platvorm ja võimalus tuua päevavalgele teemad, mis muidu nii suurt tähelepanu ei saaks. 

"Warrior" on päris elus loonud ja sütitanud palju sellist, millest see lugu minu jaoks ka kõneleb: sisemisest heitlusest, teekonnast iseendani, mis tuleb läbi enesekehtestamise, aga ka teatava vastuhaku või ahela murdmisena. Muutused algavad meist endist, kui mõistame, et elu ei pea olema nii rusuv ja sünge. Õnn on meie endi kätes, tihti saame hoogu anda ka meid ümbritsevate inimeste vabanemise teekonnale. 

Mis on Eesti Laulu juures muutunud nende aastate jooksul, mil sa osalenud oled?

Minu meelest on suurim muutus just artistide seas, kes muutuvad üha enam teadlikumaks ja valmistuvad veelgi laiahaardelisemalt ette. Tunnen seda nii endas, aga ka teisi osalejaid jälgides. Väga oluline on mõelda enda jaoks selgeks, miks sa midagi teed, sest tihti eristab kaht võrdväärselt andekat muusikut ainult see, kas publik leiab artisti mõtte ka loomingust üles.