Heleri All tõdes, et "Ringvaate" reporteri töö on maailma parim. Hannes Hermaküla tõdes, et kuna ta üheski muus saates nii palju suusatada ei saaks, siis võib seda ametit maailma parimaks nimetada küll.

Christel Karitsale aga pakub rõõmu just inimeste külastamine ja nendega vestlemine. Jüri Muttika lisas, et tema saab alati teha lugu iseendast, mis on parim väljakutse.

Muttika oli ka kõige esimene "Ringvaate" reporter. Oma esimese loo jaoks sõitis ta koos võttetiimiga varavalges Läänemaa lõppu. "Et filmida lindude rännet. Jõudsime kohale, võtsime kaamera kohvrist välja ja siis küsiti minu käest, et mille peale me siis filmime. Ja siis me sõitsime tagasi, sest mul ei olnud seda kaasas, mille peale filmida," naeris Muttika. Eetrisse jõudis Muttika lugudest esimesena lõpuks kohtumine kergejõustliklastega.

Hemaküla esimene lugu pärineb aastast 2010 ja jutustab tema maratoniseiklustest Türgis. Selle üle, kui palju maratone on "RIngvaate" jaoks üles võetud, ei ole suutnud Hermaküla arvet pidada.

Heleri All meenutas, et saatega liitudes pidi ta kõiksugu asjadega katsetama. "Küll ma lendasin lennukitega, tegin surmasõlmi ja kõike seda. Ja siis ma pidin helikopterist vee all põgenema. Ma ei ole mingi ujuja ega maratonimeister, ma olen tavaline inimene ja see oli ikka väga hirmus," meenutas All.

Tegijate sõnul on "Ringvaate" reporterite number üks reegel, et "surma ei tohi saada". Selle reegli sündimisele aitas kaasa Jüri Muttika. "Napikaid on olnud," tõdes ta.