"Mäesuuska olen sõitnud viis aastat. Lapsepõlves suusatasin ka, suusad tegime ise," ütles 84-aastane mäesuusahunt Ilmar Tavast.

Tallinnas elab Tavast 1965. aastast, kui tuli pärast nõukogude armees teenimist Ülemistele lennukimehaanikuks. Juba siis suusatas ta igal võimalusel. Mäesuusatamist hakkas ta armastama, kui sa juhuse läbi Kaukaasia mägedes reisil käia.

"Nõmmel käin nii tihti kui saan, vahepeal joon tassi teed, soojendan käsi ja jalgu ja sõidan siis edasi, enamasti kaks-kolm tundi. Lift tõstab ju üles, pole vaja ise ronida," muheleb mäesuusahunt. "Paar korda olen viga ka saanud. Ühe korra väänasin endal kaks ribi paigast ära, aga 17 päeva pärast olin jälle mäel tagasi."

Tavast on kalamees ja talle meeldib ka metsas käia. "Ega seened minust metsa ei jää," muheleb vanahärra.

"Treenerit pole mul vaja, sest ma sõidan ju laste hulgas, näen, kuidas neid õpetatakse ja see hakkab ju külge. Trikke ma ei tee, ma olen hoidnud end lastelaste jaoks, et ma ikka terve oleks," nentis Tavast.

"Adrenaliin kogu aeg tõmbab mind, see ei kao kuhugi," nentis Tavast. "Kukkumist tuleb ka harjutada, et halvas olukorras terveks jääda."